13 november, 2014

Terry Pratchett – Ma kannan keskööd (2011)

Siin siis Tiffanyl esimene kokkupuude Ankh Morporki ja selle vahtkondlastega; vilksatavad nii Vimes, Porgand kui Angua. Ei tule küll meelde, et linnaga seostuvates romaanides oleks Pratchett maininud Boffo võlupoodi, aga noh, kes teab. Eks Nac Mac Feegle'te kuri kuulsus ole tuttav linna elanikelegi, ent need tollipikkused haldjalaadsed olendid suudavad heastada mõnedki linnas sooritatud vägiteod.

Raamat ise algab raju perevägivallaga – purjus isa peksab alaealist rasedat tütart nii, et see kaotab lapse. Seejärel püüab Tiffany päästa peksjat küla kättemaksu eest, kuid mees püüab end järgmisel päeval üles puua. Ühesõnaga, Pratchetti kohta võigas algus. Nojah, lisaks sellele tajub Tiffany, et kohalikud inimesed (niisamuti ankhmorporklased) on tema kui ka teiste nõidade vastu üsna pahatahtlikult meelestatud, ning uurimine selgitab, et nõianeiu seiklus Talvesepaga on unest äratanud sellise tegelase nagu hingetu Kavala Mehe – kelle/mille sajanditepikkuseks tööks on nõidu hävitada. Ja nüüd siis Kaval Mees leiab, et Tiffany on selle maailma kurjajuur ja asub teda kinni püüdma.

Eks Tiffanyl ole ka noore neiu muresid – tema senine ustav sõber ja südamepõksutaja Roland on kihlunud ühe hertsogi tütrega (kes osutub hiljem...). Aga et noortel inimestel on tunnetemaailm valla, leidub nõiatarilegi üks huvitav ja ustav süda. Nojah, üleüldse, raamatu süngest algusest hoolimata käib hiljem paras armastuse pühitsemine ja peale Kavala Mehega konflikti lahenemist algab noorte paariminek. Ning Nac Mac Feegle'd saavad uuelt parunilt inimeste seaduste poolt heakskiidetud staatuse.

Kas sellele Tiffany seeriale enam jätku tulebki, mingil moel sai siin raamatus mõnelegi algsele probleemile lahenduse – Tiffany sai hinnatud nõiaks, Kriidimaa tõuke arenguks, Nac Mac Feegle'd tulid kapist välja. Eks intriige annaks edasi arendada, aga jah, mingil moel on justkui ok.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar