Tim Stevens – Rotipüüdja (2014)

Ülitempokas action, mis on kokku surutud umbes 72 tunni sisse marsruudil Rijeka > London > Tallinn ning mille tulemusena jäävad õhku laskmata Eesti ja Vene presidendid. Kuidas need küll ellu jäävad, ei hakka paljastama. Salateenistuste valgustkartev värk!

Rotipüüdja on inglise supertüüp Purkiss, kes koristab Briti salateenistuste reetjaid. Ise on ta nelja aasta eest salateenistusest taandunud peale ühe isikliku tragöödia kogemist; kuid ta on palganud üks salapärane mees... Selgub, et see tragöödia põhjustanud mees, kelle tõttu Purkiss niivõrd okkalisele teele asus... on vanglakaristuse asemel Tallinnas nähtud. Miks? Miks siis nii?? Fallon pidi ju Kuningriigi reetmise eest pea eluea vanglas istuma, aga nüüd?

Rotipüüdja tööandja saadab Purkissi kohemaid Tallinna, kus muuhulgas peaks ülejärgmine päev Maarjamäel toimuma Eesti ja Vene presidentide ajalooline lepitustseremoonia. Ja selgub, et Fallon on koostöös kohalike Eesti riigiga rahulolematutega korraldamas tippkohtumise totaalseks nurjamiseks midagi õige tumedat. Mis see täpsemalt olla võiks... hakkab vaikselt ja valusalt selguma lehekülgede jooksul. Olukorra teeb närusemaks see, et üks Tallinnas resideeruv briti salateenistuse tüüp on niisamuti salateenistuse reetnud ja mehkeldab nende militaarsete rahulolematutega. Aga kes see järjekordne reetur on? Ja mida ta õieti ajab?

Igatahes, läheb lahti õige vägivaldne möll, kus Purkiss koos mõne abilisega kustutab nii paarikümne kurikaela elu. Seda nii südalinna hotellis, vanalinnas, Lasnamäe klubis, pankrannikul, maakohtades ja kus kõik veel, kasutuses on tulirelvad, külmrelvad, improviseeritud lahendused kui ka toores musklijõud. 48 tunni sisse mahtuv Tallinna tapatalg on kohe selline, et... kohe on, vahel lased detailsemad kohad diagonaalis üle (mis siiski maksab kätte – sest kohe tekib lugedes küsimus, et kuidas küll meie kangelane ometi ellu jäi). Lõpuks muidugi selgub, et Purkissi minevikuga seostuvad veel mitmed asjaolud, millest mees saab alles juhtumi lõpus teada! Igatahes, arvatavalt on oodata järge selle mehe tegudele mõnes järgmises pingekoldes.

“Purkiss näpistas pöidla ja nimetissõrmega ninajuurt. Liiga palju šokke, liiga palju adrenaliinisööste. Ta oli lugenud, et stressihormoonide sage vallandumine võib pikas plaanis kaasa aidata dementsuse arengule. Ehk oleks see kergendus, mälestuste puudumine?” (lk 108)

Eks autori nägemus Tallinnast ja Eestist on selline nagu on. Nii arvab Purkiss, et nt hotelli adminstraatorid ei pruugi osata inglise keelt. Või et telefoniautomaadid on üldises kasutuses. Või et talve saabudes katkeb Soome lahel laevaühendus Talsingi vahel. Või et Eesti lennuväel on hävitajad, rääkimata sellest, et taasiseseisvumise alguses moodustatud sõjaväel olid kasutuses kopterid ja väeosad nendega tegelemiseks. Või et selline presidentide lepitustseremoonia üldse toimuda võiks. Hea küll, ega tegemist olegi miski turismikampaaniaga, see on vaid põnev sündmuskoht suures malemängus osalejatele.

postimees