Chuck Palahniuk – Kaunis sina (2014)

Kes on suurimad tarbijad? Selgub, et naised. See raamat pakub ühe viisi, kuidas need parimad tarbijad enda tahtmise alla saada. Selleks pakutakse naistele võimaluse kogeda midagi erakordset – orgasmi. Müüki paisatakse intiimsete abivahendite tootesari “Kaunis Sina”, mis vallutab maailma naised pea ühe nädalaga. Tõepoolest, naised kogevad midagi enneolematult võimast, ja seda kasvõi mitu korda päevas. Ent nagu loo kangelannale selgub, on neis intiimtoodetes oma nanotehnoloogilised lisandid, mille tagajärjel on 98% maailma naistest tootesarja looja Maxwelli mõjuvallas. Sel on siis plaan planeedi rahvastikku disainida ja et naised tarbiksid seda, mida Maxwell nanovärke manipuleerides tahab. Ostavad ühe firma kingi, ühe kirjastuse raamatuid, ühe firma patju – kõik need firmad on muidugi selle megamiljärdari valduses.

Tagajärjeks siis see, et mehed jäävad naisteta, sest naistel pole mehi vaja. Nemad vajavad aina uusi ja uusi “Kaunis Sina” tooteid ja patareisid, mis neid seadmeid töös hoiaks. (Raamatu edenedes jääb vähe arusaamatuks, kuidas nüüdsest töötamsest loobunud naised seda osturallit endale lubada võivad.) Võiks öelda, et mehed on enam kui pettunud kogedes naiste sellisest zombistumist. Veel hullem, Maxwell, kes selle naiste alistamise organiseeris, on võimeline soovi korral klientidesse manustatud nanotehnoloogia abil naisi elutuks orgasmitada, mehe-naise vaginaalne vahekord on niisamuti võimatu (need faktid on küll teada vaid peategelastele).

“Naine rögises vastuse. See oli samuti olek, mille Penny ära tundis. Tihti, pärast pikka testimist, olid valjud ekstaasioiged ta kurgu kuivaks ja kasutuks teinud.
Teised nihkusid lähemale, tuikudes, ebakindlalt, sirutades oma peenikesi kaelu, et näha, millega Penny tegeleb. Penny nägi, kuidas nende uudishimulike zombide juuksed juurtest katkesid, kahtlemata alatoitumisest. Nende pealagedel läikisid kiilakad laigud. Talle ei olnud teadmata, et üks varasemgi seksrevolutsioon oli neile sarnased kõndivad luukered kaasa toonud. Mitte väga ammu oleks need komberdavad luidrad heidikud AIDSi ohvrid olnud.” (lk 112-113)

Ühesõnaga, järjekordne visioon inimeste totaalsest manipuleerimisest. Tekst on õige orgasmi- ja rahuldusrohke, eriti seal, kus kangelanna Penny peal katsetatakse tootesarja mõju. Või siis juhtumid Nepaali 200-aastase nõiatariga, kelle rahuldamine võib ehk panna lugejal sisemuse vähe keerama (need... häbemekarvad).

Lugu ise algab kui muinasjutt – keskpärane neiu kohtab ülirikast ja kõmulist poissmeest, mis siis aga peagi keerab musta huumoriga düstoopiaks, kus lugejat piitsutatakse üle ääre astuma. Palahniuk ei loo usutavat maailma, see on grotesk, kus kõiksugu detailid peavad panema lugejat ahhetama (millised orgasmivõimalused! Või kuidas pettunud meeste poolt kokku kogutud dildod peale hiiglaslikku lõkkesse viskamist miinipildujatena tööle hakkavad).

On selline meelelahutuskirjandus, irriteeriv jne.