Urmas Vadi – Kuidas me kõik reas niimoodi läheme (2014)

Veidralt morbiidsete toonidega kogumik, pea igas loos on tähelepanu all kellegi lahkumine ja mingil moel surelikkusest arutlemine (või ka hullumine), raamatu teises pooles on kolm Allaberti lugu, mis moodustavad üpris omanäolise maailma (Vadi on selle kohta üpris valgustavalt rääkinud ühes intervjuus). Igas loos on peategelaseks kirjanik Vadi ning tegemist sellega, millised asjaolud võivad autori elus ilmneda, suhtluses ametikaaslaste või lugejate või tuttavatega (tuleb välja, et varemgi ses laadis kogu ilmunud, ei mäletanudki). Muidugi ei saa raamatu autorit võrdsustada lugude peategelasega, mõni kõrvaltegelanegi nuriseb, et loos esinev autor võimendab hiljem oma juttudes nendega juhtunut üle (mäng mängus, ühesõnaga - metavärk).

Eks see kultuuritegelastega jantimine on nagu on, selles suhtes on kogumiku halleim tekst “Peied”, mis jääb tõesti... halliks ja mittemidagiütlevaks; vaevalt et Vadi selle just ruumitäiteks kogumikku pani (ehk on tegemist paroodiaga?). See Vadi loome, mida me kõik palavalt armastame, hakkab kõige tugevamalt tööle pikimas loos “Korrektuur”, kus Allaberdi-müüdiga kihutatakse õige kummastavatele radadele (kes ta tegelikult oli ja mida ta nüüd tahab?); siin avaldub Vadi tekstihullus kõige kuraasikamal moel. Lõpuks hakkavad kogumiku tekstid juba omavahel segunema (Võru raamatukogu, läti tõlkija, muidugi Allabert niisamuti).

Aga jah, miks küll tekstides nii palju tähelepanu surmale. Ja kes on Hall Vurru võimalik prototüüp?

“Allabert tahtis mind jälle oma sõrmega torgata, aga ma tõmbusin eemale. Kunagi varem polnud ta niimoodi näpuga vehkinud. Huvitav, millest siis nüüd äkki selline familiaarsus, mis ta mind nügib, olgugi et surnud ja Reformierakonnast, see ei anna talle veel õigust togida.” (“Hamlet ja isa vaim”, lk 208)