Andrus Kivirähk – Suur Tõll (2014); Rein Raamat – Suur Tõll (1982)

Tegemist on kahe erineva teosega. Tõepoolest. Kui Raamat jutustab loo sirgjooneliselt otsast lõpuni, siis Kivirähk püüab loost ilukirjanduse teha – seletada tausta, avada mõttemaailma ja muud sellist. Kui Raamatu tekst illustreerib Arraku pilte, siis Kivirähki tekst on kas võrdväärne või isegi rohkem tähelepanu nõudev kui Arraku pildid – lihtsalt kasvõi teksti maht on niivõrd palju mahukam kui varasemas teoses; mitte et see oleks nüüd kivi Raamatu kapsaaeda, lihtsalt raamatute eesmärgid on olnud erinevad.

Võib arvata, et Kivirähk pole ainult lähtunud Raamatu tekstist, vaid ka ehk muistendeid kasutanud (mitte et ma neid muistendeid tunneks) ja ka muidugi mängitanud oma fantaasiat etteantud võimaluste piires. Tõll, Piret ja hiiglaslik hobune lihtsalt on nagu nad on – nagu autor ütleb, kes küsib, miks meri lainetab, see lihtsalt on nii ja kõik. Tõll küll ei mõista või ei taha inimkeeli kõnelda (pole füsioloogiliselt võimalik? Ta tekitab mitmeid “loomalikke” või looduslikke helisid), küll aga on tal niivõrd intelligentsi, et mõistab, mida inimesed talle seletavad (kui Raamatu Tõll lõplikult hukkub, lubab ta vajadusel naasta; aga Kivirähki Tõllu kohta käivat kuulujutt justkui oleks ta midagi sellesarnast öelnud). Eks Kivirähk on samuti tähelepanu pööranud Tõllu kodusele ja ühiskondlikule elule.

Vanapagan on ehk teistsugune – kui Raamatul on ta Tõlluga samaväärne olend, siis Kivirähkil kuulub ta ehk

aste madalama olendite hulka, üks maagilistest olenditest, kellega inimesed igapäevaselt kokku puutuvad. Raamatu Vanapagan upub merre, Kivirähkil aga vajus soolaukasse. Kivirähki Piret hukkub majavaringus kivide all, Raamatul aga langeb kokku peale Vanapagana märatsemist maja kallal. Raamatu Tõll päästab mehed uppuvalt laevalt enne esimest võitlust vaenlastega, Kivirähki puhul on selline päästmine üsna tavapärane tegevus. Raamatu Tõll kohtuks vaenlastega justkui esmakordselt, Kivirähkil aga varemgi selliseid kokkupuuteid olnud ja nii kohalikke inimesi aidanud (tõsi küll, ikkagi pole ta seepuhuks relva teinud – majapidamises pole ju tarvis).

Ühesõnaga, lood on mõnevõrra erinevad, seda eelkõige teksti mahu tõttu – ühel on võimalik jutustada ja tausta kallal nokitseda (no tõesti, Kivirähki teos lõppeb arutlusega Tõllu hobusest), teisel ülesanne pildiraamatut tekstiga täiendada. Raamat annab muistendit edasi, Kivirähk loob muistendist lähtuvat lugu.

“Sedapuhku oli va ussisool veel ilmatu pealikuvolask kah kaasas. Röögatu elukas. Ennast nii täis puukinud, et paha vaadata. Suur nagu kummut. Sest eks ole: suurel ja suurel on vahe. Tõll oli ka suur, aga tema oli seda päriselt, tema oli suur igas mõttes, suur südamelt ja suur kogult. Aga mõni mees on hinge poolest tilluke nagu hiiresitt, aga kere seevastu vohab justkui paberile kukkunud tindiplekk, muudkui voolab laiali, kuni monstrum valmis! Jah, justkui tolmurull nurgas, mis aina suuremaks kosub, kui õigel ajal harjaga jaole ei saa, või sihuke mädane punn nina peal: kasvab ja kasvab, punetab ja pakitseb, kuni lõpuks plaksatab puruks. Sihuke suurus pole midagi väärt, see on ainult hädaks teistele, sest võtab rahulikult rahvalt ruumi ära ja muudkui pressib peale, kuni litsub nad kasvõi vastu seina laiaks.” (lk 34)

juuli raamaturiiul