Terry Pratchett – Auru juurde (2014)

Pratchett tutvustab Kettamaailmale tööstusrevolutsiooni ja seda siis auruveduri kehastuses. Vetinari näeb, et progressile ei saa kätt ette panna ja pealegi aitaks rongiliiklus ta isiklikke asju Uberwaldis mugavamalt ajada (muidugi, kas türanni puhul on võimalik isiklik elu võimumängudest lahus hoida?). Plahvatab raudteerevolutsioon ja Kettamaailma elanikud lähevad sellega saba ja karvadega kaasa. Ainult et... päkapikkude radikaalid tunnevad meelehärmi viimaste aastate jooksul ilmnenud maailmakorra muutumisest – tegutsemine inimestega, rahu trollidega ja, jumal küll!, härjapõlvlaste võrdsustamine teiste Kettamaailma elanikega. Ja need radikaalid (ehk gragid) otsustavad taastada päkapike traditsioonid, õhutades selleks vägivaldset vastupanu Ankh Morporki mõjuvõimule – näiteks purustades klaksitorne või saboteerides raudtee-ehitust. Ja sellega kaasnevad hukkunud. Tekib küsimus, kas päkapikud tõukavad end tagasi pilkasesse pimedusse.

Nojah, selline keskmisel tasemel Pratchett, tegevuses on mitmeid Ankh Morporki staare nagu Vetinari, Lipwig ja Vimes; on vihased päkapikud ja suured trollid ja toimub härjapõlvlaste suur esiletõus. Lipwigi kandadel saab rohkem tuttavamaks Kettamaailma geograafiaga, vaene seikleja peab raudtee nimel mööda kontinenti ringi tormama. Korraks vilksatab ka Boffo võlupood. Eks see raudtee-ehitus tegelikult nii kiiresti ei käi kui siin raamatus, aga noh, tegemist on kirjandusega.

“Tundus, nagu oleks sellest möödunud ainult mõni nädal, kui Raudne Relss esimest korda tasakesi mööda Harry Kuninga prügihoovi popsutas, kuid nüüd, tegelikult vähem kui aasta hiljem, võrsusid juba igal pool üle Sto tasandiku haruliinid, mis ühendasid väikelinnu ja külasid.” (lk 206-207)

ulmekirjanduse baas