Henning Mankell – Valejälg (2014)

Kui eelmine teos oli enamvähem normaalse krimikirjanduse võtmes, siis see algab kohe jõledustega – ühel suvisel rapsipõllul süütab end põlema neiu ja Ystadis hukatakse võikal moel üks pilastajast endine poliitik. Ja sellega võikuste paraad ei lõpe, tegutseb sarimõrvar, kelle motiivid ja tegude rajusus jääb enam kui hägusaks ning Ystadi uurimisgrupile saabub selgus alles raamatu lõpus – mis on krimikirjanduse puhul muidugi igati normaalne lahenduskäik, lihtsalt see lahenduskäik tuleb korraga ja raksakaga.

Et lugemine oleks lihtsam, on Mankell teksti lisanud sarimõrvari vaatenurga, mis küll mõnevõrra võtab otsest põnevust maha, ent samas annab pinget sellega, et näha kuidas Wallander ja ta kaaslased teadmatuses solberdavad. Aga jah, see sarimõrvar... see on ikka tõsiselt haige inimene ja küsimusi tekitab, kuidas ta küll selliste tegudeni jõuab. Lihtne oleks viidata perekondlikele põhjustele, aga see ei saa ometi kogu seda tülgastavat kompotti moodustada.

Wallander on nagu ikka, tegutseb inimvõimete piiril, seda nii emotsionaalsel kui füüsilisel tasandil. Huvi pärast võiks kokku lugeda kui palju mees raamatu jooksul magada sai, igatahes see katkendlike unetundide arv peaks olema mõistusevastaselt napp. Või noh, rääkimata toitumisest. Või mida kogu see uurimisgrupp koges.

Eks jah, põnev raamat, vahel tekitab küsimusi, kas seda tegevustikku pidi ikka niivõrd jõhkraks ja šokeerivaks keerama, aga eks elu ole alati hullem kui kirjanduses kujutatu.

“Pärast seda jäi koosolekuruum väga vaikseks. Kuulda oli ainult tasast kahinat kõlarist, mis vahendas Birgerssoni Helsingborgis. Nüüd polnud enam tagasiteed. Kõik arvukad valejäljed, ka need, mis peitusid igaühe sisemuses, olid lakanud olemast. Alles jäi üksnes arusaam sellest, kuidas nägi välja tõde, ja see tõde oli kohutav.” (lk 391)