19 detsember, 2014

Ville Arike – Üks ajastu. Kaks põlvkonda. Kolm tipphetke (2014)

Arike raamat tutvustab praeguse korvpallikoondise tegijaid ja nende tausta ning annab samuti ülevaate iseseisvusaja koondise tegudest ja Eesti korvpalli seisust. Ehk raamatu huvitavam osa ongi see ülevaade pea veerandsajandi arengutest ja taandarengutest, meenub nii mõnigi kaotus, mida muidu ehk aju mälust blokeerinud. Eks 2001. a. Euroopa meistrivõistluste krahh on selline, mis tekitab praegusegi koondise vastu umbusku (samas, nagu selgub Kerde põhjendustest 2001.a. kohta, oli sel krahhil mitmeid põhjuseid, alates sportlikust ebaõnnest ja lõpetades meediahüsteeriaga. Aga ikkagi see emotsioon, mis oli tollal vaadates mängu Serbiaga... seda on raske mälust välja heita).

Raamat on selline intervjuuvormis ülevaade, sõna saavad koondise eri etappide treenerid ja mängijad, inimesed saavad kiita (laiduväärsetele vaid viidatakse) ja iseseisvusaja spordisüsteem saab omad vitsad. Analüüsi kui sellist otseselt pole, on asjaomaste reageeringud ja meenutused. Puudus on ehk sellest tegijate ringist väljajäävate korvpalliasjatundjate arvamustest või analüüsidest – samas, mida suurt on analüüsida, kui Eestis pole lihtsalt küllaldaselt mängijaid, kellega klubide ja koondise taset tõsta. Eks kõlama jääb mõte, et selleks, et midagi teha või kuhugi jõuda, tuleb ikka meeletult tööd teha ja hoida suured ambitsioonid silme ees (hea näide, kuidas Salumetsa Tartu peatreeneriks kutsuti – lk 167).

Seda võikski pidada eelkõige kahe treeneri raamatuks – Salumets, kes saab oma jumalikult positsioonilt vabalt rääkida, ning Sokk, kes käesolevas raamatus tutvustatud inimkoosluse on vedanud tiitlivõistusele. Sõna saab ka Kerde, ent mingil põhjusel Enden mitte. Salumets näeb korvpallitaseme languses kahte põhjust – nõukogudeaegse spordikoolide süsteemi asendamise klubidega (selleks võeti eeskuju Soomelt, kus aga nüüd sellest loobumas) ja kergema vastupanutee valimise – seeasemel et noored madistaksid balti või vene eakaaslastega, käidi skandinaavlastega edvistamas. Ja tulemuseks siis lahjad vennikesed – mitte nagu need, kes nõukaajal pidid noortekoondistes ellujäämislahinguid pidama.

Takkajärgi on ikka jahmatav, kui kaua suutsid Salumetsa treenitavad Eesti koondise eesliinil võidelda... kuhu küll vähe nooremad tegijad jäid (jajah, nagu ikka on Eestis probleemiks põlvkondadevahetus). Loodetavasti pole see Arike raamat praegustele koondislastele üheks selliseks veskikiviks, mis omal ajal rõhusid 2001. a. koondist mutta.


“Kui olen kaitses ja minu selja taga on korv, mida kaitsen, ja vastane tuleb teiselt poolt oma korvi alt, siis ma ju näen, kust ta saabub sinna, kus ta kujutab endast ohtu. Ta ei tule läbi põranda, ta ei tule laest, ta ei tule küljetribüünilt ja saal on valge. Ma näen seda! Näen, millised on tema kavatsused, neid tuleb ennetada, et ta teeks oma tegevuse nii umbes viis sekundit soovitust hiljem, viis meetrit vales kohas, aga sellest juba piisab vastase rünnaku ärasegamiseks.” (Margus Metstak, lk 125)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar