28 jaanuar, 2015

Henning Mankell – Sammu võrra maas (2012)

Jätkub Mankelli kirjeldus Rootsi ühiskonna allakäiguteest, jõudes viimaks nii kaugele, et Wallander võrdleb mõttes kodumaad tollal kodusõjas olnud Bosniaga. Ühesõnaga, sünk on see autori nägemus Rootsi tulevikust.

Lugu ise on Mankellile omaselt õige julm ja jälk ning uitab inimloomuse varjatud ja süngemates hoovustes. Seekordne massimõrvar leiab, et inimesed võiks lahkuda elust oma õnnelikemal hetkel, ja noh, enamiku oma ohvritest ta kahjuks tõurastabki sellistel momentidel. Loosse on segatud ühtlasi üks Wallanderi uurimisrühma liige, kes kaotab elu kohe raamatu algul.... ning kui Wallander ja semud oma varalahkunud töökaaslase elu uurima hakkavad, selgub nii mõndagi ootamatut (kuigi tõesti, politseinikul pole keelatud olla...).

Nagu ikka, pole Mankellile oluline see, et kes siis raamatu lõpuks mõrvariks osutub – see selgub lugejale (aga mitte Wallanderile) juba raamatu jooksul; tähtis on see pinge, mis tekib mõrvari järgmistest kavatsustest ja kuidas Ystadi uurijad saavad nende täideminekul järgmise külma sahmaka vett endale kaela. Ja nagu ikka, on Wallanderil probleem paari töökaaslasega ning lisaks süüdistatakse teda politseivägivallas. Ikkagi Rootsi paratamatu allakäigutee.

“Wallander ei vastanud. Ta ei teadnud. Ehkki järeldusi teha oli veel vara, tundis ta, et seletuse alus, mida nad nii vaevarikkalt olid püüdnud rajada, varises kokku.
Ta nägi enda ees vaid üht hullu. Hullu, kes ei olnud hull. Kuid kes oli nüüdseks tapnud kaheksa inimest. Nende seas ühe politseiniku.
“Ma pole elus millegi nii hirmsaga kokku puutunud,” ütles Lisa Holgersson.
“Kunagi oli Rootsi tuntud andekate leiutajate poolest,” kostis Wallander. “Siis heaoluriigina. Seejärel ümbritses meid pikka aega vabameelsuse aura. Kas nüüd hakatakse meile tähelepanu pöörama selle pärast, et meil on mõrvar, kelletaolist pole enne nähtud?”” (lk 307)

päevaleht
raamatukoi
juuli raamaturiiul 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar