Lois McMaster Bujold – Peeglitants (2015)

Juhtub selline ennekuulmatu lugu, et romaani peamiseks tegelaseks on hoopis Milesi kloonvend Mark. (Jah, sarja eelmist raamatut nii ammu lugenud, et ei mäleta midagi.) Ja Milesiga juhtub siin midagi väga halba; õigemini kogu Vorkosigani meespere tabavad mitmed, ee, tervislikud probleemid. Rääkimata vaimsetest värkidest – tuleb välja, et mõlemad vennad on peast soojad (Mark ja tema isiksuse eri küljed... omal moel on see vägagi hirmutav). (Oh, kas ema südant tunned sa?)

Bujold on eelkõige seikluste ja siseilma kirjutaja, rõhk on kõiksugu juhtumitel, valestimõistmistel ja ebaõnnestumistel. Kuidas vennad jamadesse satuvad, keda kelle pähe maha tahetakse lüüa, millise naisega on kõige õigem magada. Autorile pole tähtis, kui usutavalt see maailm koosneks (a la hard sf?) – peamine, et seal midagi toimuks, et lugeja elaks emotsionaalselt kaasa. Selles suhtes on üpris keeruline kuju Mark, kes ühelt poolt tahab head (või ka heastada), aga teiselt poolt on tal sellised tumedad küljed, et lugedes hakkab vastik. Aga muidugi, milline minevik ja kogemused on küll muutnud Marki (ja ka Milesi) selliseks (nojah, näiteks muidu normaalse füüsilise arenguga laps murtakse samasuguseks sandiks nagu Miles jne).

Raamat muidu vinks-vonks, aga lõpp jääb vähe nõrgaks – esiteks see viis, kuidas üks vend kogu Jacksoni probleemile korraga lahenduse leiab (kuigi tõepoolest, viimane etapp selleni on vägagi... okkaline), ja milline roosamanna hiljem Vorkosiganite kokkusaamisele järgneb – õnnelikud vanemad ja pojad, kõik on nii armas ja tore ja edukas. Aga jah, muidu siin raamatus möllu ja intriigi jagub, erinevad emotsioonid saavad mitmel rindel üles puhutud.

“Põhimõte oli lihtne, kuigi kirurgiline protseduur, mis oli kõige aluseks, oli saatanlikult keeruline. Kliendi keharakust kasvatati kloon, keda algul hoiti tehisemakas ja kes kasvatati seejärel üles Bharaputra “sõimes”, mis meenutas hämmastavalt hästi varustatud lastekodu – kloonid olid ju väärtuslikud, nende kehaline seisund ja tervis olid ülimalt tähtsad. Seejärel, kui aeg oli käes, rööviti neilt keha. Operatsiooni käigus, mille õnnestumisprotsent oli sajast oluliselt väiksem, siirdati klooni rakudoonori, “eellase” aju tema vanast või vigastatud kehast selle koopiasse, mis oli õitsvas nooruses. Klooni enda aju arvestati meditsiiniliseks jäätmeks.” (lk 14-15)

““Teie tapmine oli minu olemasolu ainus eesmärk. Kaks aastat tagasi olin ma täiesti valmis seda tegema. Ma kannatasin kõik need aastad Galeni ainult sel põhjusel.”
“Ära selle pärast kurvasta,” soovitas krahvinna. “Enamik inimesi elab ilma igasuguse eesmärgita.”” (lk 203)

ulmekirjanduse baas