Terry Pratchett – Patrioot (2005)

Selle poolest huvitav raamat, et saame pikemalt aega veeta Vetinariga (kui muidu saab nö pilgu patriitsi telgitagustesse ta külaskäikudega Quirmi Leonardi juurde), kes käib allveelaevaga uurimisretkel – kaasas hull teadlane Leonard ning vahtkondlased Colon ja Nobbs. Uurimisretke tulemuseks on see, et sõda Klatšiaga jääb toimumata ning need kaks vahtkondlast saavad tasuks materiaalseid privileege – ehk siis vajadusel premeerib Vetinari oma jaga-ja-valitse-poliitikaga ka kõige töllimaid. Vahtkond aina paisub ja kuna sellega läheb organisatsioon aina keerukamaks, siis lisandub üha rohkem bürokraatiat ja inertsi jms. Angua jutust ühtlasi selgub, et teised riigid on valmis Vahtkonnast helgemaid päid üles ostma (kuigi pole selge, kellest jutt jne).

Otseselt ei oskagi öelda, mis siin raamatus uut oli – jah, tegevus läheb rahvusvaheliseks ja Vimesi paralleelina ilmus välja ta Klatšia ametivend; üsna nähtaval kohal on zombist uus vahtkondlane; Vetinari seikles kahe rumalaga. Noh, selline tavapärane Pratchetti värk niisiis.

““No nii, päev on kenasti alanud,” märkis Porgand.
“Tänan küsimast, ma ei saanud tõesti viga,” ütles Angua etteheitvalt.
“Miskipärast tundub, et nii on elu rohkem elamist väärt.”
“Ainult juuksed läksid sassi ja jälle üks särk on rikutud.”
“Tubli.”
“Vahel on mul kahtlus, et sa ei kuule midagi, mida ma räägin,” lausus Angua.
“Rõõm kuulda,” vastas Porgand.” (lk 36)

“Ja seersant Colon mõistis veel üht vaprusega seotud saladust. Võiks öelda, et vaprus on edasiarenenud argpüksus – teadmine, et kuigi sind võib oodata surm, kui sa edasi lähed, pole see midagi võrreldes kindla põrguga, mis ootab sind siis, kui sa taganed.” (lk 252)

ulmekirjanduse baas