Terry Pratchett – Savijalad (2005)

Nagu ikka on järjekordses raamatus küsimus selles, kuidas Ankh Morporkis võimu muuta – seekord otsustatakse mürgitamise abil Vetinari teovõimetuks muuta ja asemeele tuua mõni kuningliku verega isik, keda mõjuvõimsad gildijuhid saaksid omatahtsi juhtida. Nagu eelnevates raamatutes oli näha, siis Porgand kui võimalik hea kuningas ei sobi, niisiis leitakse vahimeeste hulgast see väärituim ehk Noobel Nobbs, kes olevat arhiiviandmetel justkui ühe krahvi niuetesegaduse tagajärg. Lisaks inimeste võimumängule leiab linnas ühtlasi aset golemite eneseleidmine, mis tekitab paksu verd ja segadust nii linnakodanike kui golemite endi seas.

Vimesi pereelu siin peaaegu ei puudutata, vaid raamatu algul on väheke leedi Ramkinist ja nende elukorraldusest juttu, ning Vimesi aeg kulub seaduse ja ühiskonna väetimate kaitsmisele. Lõpuks lisandub tegelaskonda päkapikk Lõbus Pisipepu, kes asub avalikkusesse... naispäkapikuna. Muidugi, värvitud huuled, kõrged kontsad ja paljastatud pahkluud, need tekitavad segadust igas linnakodanikus – aga eks õiguste eest võitlemisega tuleb millestki alustada. Angua on tegelasena üks neist harvadest, kelle mõttekäigud on tänapäevaste moraalistandardite järgi mõistetavad... vähemalt selles osas kuus, kui Angua püsib enamvähem inimesena. Detritusel on siin nö häälemurre ja nüüd ta räägib veidi nasaalses pudikeeles (ja ei ühtki lauset Rubyst, kellelel eelmistes raamatutes rohkem või vähem tähelepanu pööratud).

Ühesõnaga, Vahtkond on täies hoos ja eks ole oodata, et see millalgi kutsuvate linnamüüride tagant peab lahkuma.

“Ta lükkas raamatu kõrvale. Keskmisest palju pikema elu üks eeliseid on see, et sa näed, kui habras on tulevik. Inimesed ütlevad midagi sellist nagu “veel meie ajal saabub maale rahu” või “see riik püsib tuhat aastat” - ja vähem kui pool inimpõlve hiljem ei mäleta keegi isegi seda, kes nad olid, rääkimata sellest, mida nad ütlesid või kuhu rahvajõuk nende jäänused mattis. Ajalugu muudavad hoopis väiksemad asjad. Tihtipeale piisab paarist suletõmbest.” (lk 47)

“Kui nad välja udusse jõudsid, küsis Porgand: “Kas sulle ei tundu, et Pisipepu on kuidagi nagu natuke... imelik?”
“Minu meelest on ta täiesti tavaline naisterahvas,” kostis Angua.
“Naisterahvas? Kas see poiss rääkis sulle, et on naisterahvas?”
“See tüdruk,” parandas Angua. “Me elame ju ometi Ankh-Morporkis. Meil on mitu sugu lubatud.”” (lk 203)

ulmekirjanduse baas