Terry Pratchett – Relvis mehed (2003)

Jätkub Porgandi tähelend ehk kapralist saab kapten, ja kaugel see Ankh Morporki kuninga kohtki oleks. See raamat pole otsene järg Vahtkonna eelmisele raamatule, vahelüliks oleks “Liikuvad pildid” (kas sealgi oli Angua?). Naiivselt arvasin, et päkapikk Cuddy on sama, kes hilisemates raamatutes on naispäkapike eest võitleja Lõbus Pisipepu... aga võta näpust. Taas väärkoheldakse Vetinarit – kui eelmine kord oli ta (vabatahtlikus) vangistuses, siis nüüd saab ta atentaadikatses haavata. Ja taas jääb Vimes ellu peale Patriitsi ähvardamist. Möödaminnes mainiks endale, et tekstis esineb kloun Boffo, ent ei mainita Boffo poodi.

Eks Pratchettil ole taas poisilikku lõbu seoses vihjamisega mehe ja naise vahelisele füüsilisele külgetõmbele, seekord siis Vimesi ja leedi Ramkini pulmaeelse ajaga ning Porgandi ja Angua läheduseni jõudmisega. Nobbs ja Dibbler on sellised Ankh Morporki tüübid, keda autor lüpsaks vast nõrkemiseni, aga õnneks kerkib kuskil mingi takistus ette, kellegi terve mõistus ehk.

“Angual oli tunne, et ta hakkas aru saama, kuidas Porgand küsimusi esitas. Ta esitas neid nii, et ta neid ei esitanud. Ta lihtsalt ütles inimestele, mida ta mõtles või kahtlustas, ning nad avastasid, et püüdes temaga sammu pidada, pakkusid nad ise välja puuduvad üksikasjad. Ja Porgand ei valetanud neile tegelikult kunagi.” (lk 236)

ulmekirjanduse baas