Terry Pratchett – Liikuvad pildid (2002)

Selgub, et see raamat on vaid õrn lüli kahe Vahtkonna raamatu vahel. Jah, oluline osa on troll Detritusel ja ta eneseleidmise teel, aga rohkem suurt edasiarendust pole. Raamatu algul ja lõpul on kaks stseeni Coloni ja Nobbsiga, Vetinari tutvub värske filmikunsti vägevaima pärliga, kuid sellele järgnenud Olevuse märatsemisega Ankh Morporkis pole Vahtkonnast märkigi – asja lahendavad vaid praeguse raamatu kangelased (no ja orgutang ka). On ka veel rääkiv koer Gaspode, kes raamatu lõpus justkui kaotab selle üleliigse inimkõnevõime, aga järgmises raamatus on ta Angua ja semudega suheldes jälle triksis-traksis.

Kui tavaliselt Ankh Morporki teostes lisandub midagi ühiskonda edasiviivat (või noh, täiendavat), siis seekord läheb vastupidi – Vetinari keelab filmitehnika kasutamise nüüd ja igavesti.

“Üldiselt usuti, et kui Detritust õnnestuks niipalju lugema ja kirjutama õpetada, et ta saaks maha istuda ja intelligentsitesti ära teha, osutuks ta veidi vähem intelligentseks kui tool.” (lk 45)

ulmekirjanduse baas 
loterii