Armastusromaan mehest ja naisest, kel
jõulueelsel nädalavahetusel jõudekeskuses aega veetes puhkevad
tunded pööraselt õide. Kõik võiks vapustavalt ilus olla –
ikkagi selline tundelahvatus ja hingesugulase äratundmine! – kui
kummalgi poleks paarilist linna maha jäänud. Ja need mõlemad
paarilised tulevad peagi ka sinna terviseparadiisi, et oma suhte
tuleviku nimel võidelda. Sest noh, värskete hingesugulaste
teineteise leidmine, see on vaid väike kõrvalehüpe, selliseid asju
suhtes ikka juhtub. Nii on seal kokku kuus inimest (kummalgi värskel
armunul on spaas sõber kaasas), kes kahe vana ja ühe võimaliku uue
paari suhteid klativad. Kõik on kokku segadus, kaalukausid
pendeldavad sinna ja tänna.
Autoril on ehk veidi probleeme olnud
teose nähtavaima tegelase Vahuri loomisega, kes on nii poeetiline ja
mehine, iga õrnahingelise naise unistus millegipärast. Kui algul
tundus Vahur vähe paroodiline, siis tegelikult vist ikkagi nii
polnud ja see tekitas kerge tõrke selliste tegelase vastu. Samas
meeslugejana jälle tundub, et naistegelaste siseilmad (Helen,
Viivika, Mare-Kerttu) on õnnestunumalt kirjutatud (kuigi niisamuti
poeetilisevõitu?) - löövamad, elusamad, hingeminevamad. Ei saa
öelda, et autor oleks kirjutanud tõsimeelset armastusromaani, pigem
on tegemist lõbusavõitu fantaasialoo või meeliskeluga tundetormide
asjus. Nii 3 meest kui 3 naist markeerivad pigem erinevaid tüüpe
kui karaktereid (hiljem arutlebki Vahur omaette, kes võiks kellega
pigem kokku sobida). Karjeristid, romantikud, edukad, ringitõmbajad
jne. (Päris naljakas, kui Viivika tõi tervisekeskusse kaasa
eelmisel päeval küpsetatud koogi, mida siis kohvikulauas üheskoos
nosima hakati.)
Ehk siis, tänapäevastes oludes üpris
vanamoodsate (või nö ajatute?) inimeste armastusromaan. Vahel
lõbus, vahel tõsine; palju arutlemist ja mõned klassikatsitaadid.
Raamatule lisab värskust autori mõneti vabameelne suhtumine teksti
esitamisse, küll on seal vahel suuri algustähti või punkte puudu.
Ja see on alati tore.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar