Greg Egan – Break My Fall (Reach for Infinity, 2014)

Millalgi peab inimkond Maalt lahkuma. Siin loos on üheks selliseks “katsepolügooniks” Marss, mida siis muudetakse elukõlbuliseks jne. Marsile väljarändamiseks on tehtud omaette süsteem – nimelt on suunatud Maa ja Marsi vahele asteroidiparv, mis siis tiirleb nende vahelisel alal; seda on vaja selleks, et kosmosetranspordivahendid saaksid “hüpata” asteroidilt asteroidile, saades nii igalt asteroidilt kiirendust edasi liikumiseks (okei, see koht jäi mulle natuke hämaraks).

Marsile minnakse konvoides, transpordialused kargavad üksteise järel kivilt kivile. Lisaks sellele, et asteroidid liiguvad kindla trajektoori järgi, on need ühtlasi varustatud proviandi ja muuga – juhuks, kui probleemi korral peab transpordialus sinna asteroidile pikemaks jääma (ehk siis seal viibima vähemalt selle aja, kui asteroid ringiga tagasi jõuab, mis võib aega võtta kaks või rohkem aastat – sõltuvalt sellest, kui kiiresti on võimalik organiseerida ülikallist päästeoperatsiooni kas Maalt või Marsilt).

Nojah, jutt ongi siis sellest, kuidas üht sellist transpordikonvoid hoiatatakse, et peagi tabab neid päikesetormi laine, ning selle vältimiseks peavad nad end asteroidile “parkima” et niimoodi päikesepuhangut vältida. Kaptenid asuvadki üheskoos oma aluseid maanduma... ent ühel laeval see ebaõnnestub, ning see jääb trossi otsas taevaruumi tilpnema. Ja oodata on, et see päikselaine kärsatab kaitsetu aluse sõitjad läbi. Appi ei saa minna, sest kaptenid ei tohi oma laevadel reisijaid ohtu seada. Kuid... meie loo transpordivahendi kapten otsustab proovida neid päästa...

Loost võib välja lugeda, et tuleviku superjõud paiknevad ehk Hiinas ja Indias, kuna kõik tegelased on sealt kandist pärit. Aga see pole muidugi selge järeldus tuleviku kohta.

“The Baza was not so much a spacecraft in its own right as a life support capsule being tossed from Stone to Stone, but this choreographed relay race would deliver it to Mars in just four and a half months.” (lk 17)