Henning Mankell – Püramiid (2013)

Viis juttu Wallanderi nö varasemast ajast – kuidas ta Malmös kriminaalpolitseisse püüdles ja seejärel mõned juhtumid 80ndate Ystadist. Monaga tutvuse algus ning hilisem lahkuminek. Ystadi perioodil on veel Rydberg elus, kuid juba igati haiglane. Ja noh, neli esimest juhtumit pole nii õõvastavad kui hilisemat aega käsitlevates romaanides. Muidugi on igas loos probleemiks seegi, et Rootsi demokraatlik kord on muutumas ja seda on raske aduda.

Kogumiku nimilugu läheb juba hilisemate romaanide laadi – jõhkrad mõrvad ja rahvusvahelised sidemed; pigem ongi see lugu nö täiemahuliseks tellisromaaniks lahti kirjutamata jäänud. Rydbergist kui geeniusuurijast siin suurt aimu ei saa, on näha vaid Wallanderi respekti vanema kolleegi suhtes (kes pealegi töötab Wallanderi alluvuses).

Ja sega suurt selgemaks saa ka Monaga minevik, juba esimest loost (mis leiab aset 1969. aastal) on näha, et noortel pole klapp just täiuslik, ning hiljemgi ütleb Wallander endale, et koos ollakse/oldi vaid tütre pärast. Noh, ja üks hetk sai tütar täisealiseks ja pere lagunes. Esimeses loos on ka selline humoorikam hetk, kus ligi kuuekümneaastane isa nuriseb 21-aastase Wallanderiga, et see pole talle lapselapsi andnud. Nonoh.

“Ta läks ukse juurde ja andis kella. Siis märkas ta, et kella juhe on lahti rebitud. Ta koputas ja jäi ootama. Lõpuks tagus ta ukse peale nii kõvasti, et see läks lahti. Ta hüüdis, kas keegi on kodus. Ei mingit vastust. Ma ei peaks sisse minema, mõtles ta. Sellega rikun ma tervet rida reegleid, mis ei kehti ainult politseinike, vaid kõikide kodanike kohtta. Seejärel lükkas ta ukse lahti ja astus sisse.” (“Püramiid”, lk 299)

raamatukoi
juuli raamaturiiul