E.F. Benson – Õudusesarv (2014)

Bensoni ja Whiteheadi lugemine eeldab tarbijalt teatud soodumust kirjandusliku õõva nautimiseks. Minul see puudub ja nii olnuks õigem jätta see raamat lugemata, milleks kulutada aega tekstidele, mis tegelikult ei huvita. Aga noh, kui raamat juba kätte pisteti ja tegemist ikkagi asjaliku väikekirjastusega, siis võib elust paar päeva selle lugemiseks kulutada.

Samuti imetlen kirjastuse missiooni tutvustada selliseid, ee, oma ajastu autoreid nagu Benson ja Whitehead, kelle tekstid muidu langenuks siin ehk viljakamale pinna nii 20 aasta tagustes oludes. Aga praegu lugeda klassikalisi tondijutte sellest, kuidas briti härrasmehed kuskil kolgastes aega veedavad ning hirmutavaid hetki kogevad... võiks öelda, et see jätab kõhedalt ükskõikseks. Muidugi, ega mina tunne õuduslugejate hingeelu, ehk praegugi loevad nad südamevabinal selliseid jutte. (Ega ma oskagi endale seletada, miks mulle 20. sajandi esimese poole ulmeautorid üldiselt ei istu – Howard, Lovecraft, nüüd need kaks klassikut; olen ette loobunud viimastel aastakümnetel kirjastatud õudikute kättevõtmisest – nende tekstid näivad nii... aegunud? Kirjanduslikult mannetud? Kui klassika pole ajatu, siis enamasti võikski need tekstid jääda kategooriasse “ahah-olen-kuulnud-nime-ja-hägusalt-tean-millest-kirjutatakse-ning-keda-mõjutasid”-kategooriasse. Nojah, muidugi oleks see iga lugeja enda asi.)

Kui siit kogust midagi silma jäi, siis ehk “Hr Tilly seanss”, mis on üllataval kombel üsna humoorikas ninanips spiritualistide tegevuse suunas – midagigi erinevat kogu üldisest tonaalsusest. Aga muidu jah, kõik need halvad vaimud, mis jäänud majadesse pidama... kõik see ei tekita mingit kaasaelamist (no hea küll, ühes loos on juttu jänestena kalpsavatest šotlastest, või siis see jutukogu nimilugu alpiinimestest; need on mingil jabural moel meelelahutuslikud ehk campi kogemuse alla liigituvad).

Sulbi asemel võinuks raamatule järelsõna kirjutada pigem tõlkija Sära (kes ise lood valis ja kes tundub päris kohusetundlik tõlkija olevat), paistab, et Sulbi on Bensoni tutvustamisega vähe nõutu olnud ning seetõttu on tervelt 2/3 järelsõnast loomekäsitluse asemel mingi biograafilise ainese ümberjutustus. Vähemalt võib tõdeda, et Krošetskin on meisterdanud hullemaid kaanekujundusi kui selle jutukogu oma.

Nojah, nagu öeldud, pole tegemist tekstidega, mida muidu loeks, ning seepärast siis selline... mittemõistmine.

“Ta süda hakkas kurgus peksma ja näis siis üldse seisma jäävat. Ta pea hakkas ringi käima, otsekui tahaks ta hing oksendada, sest otse tema ees oli see, kes pidi talle varsti järele tulema. Need punakad juuksed, eemaleulatuvad kõrvad, lähestikku asuvad iharad silmad ja ühe poolega naeratav ning teise poolega õelalt irvitav suu, mida ta nii hästi teadis. See võis olla pigem ta enda luupainaja kui elav modell, kes maalikunstnikule oli poseerinud.” (“Nägu”, lk 28)

ulmekirjanduse baas