Karl Schroeder – Kheldyu (Reach for Eternity, 2014)

Lugu lähituleviku maailmast, kus naftaga on lood kehvasti ja kliimasoojenemise peatamiseks on ärimehed välja pakkunud kaht konkureerivat viisi, millega üleliigset CO2 “püüda” - üks viis on püüda seda hiiglasliku tornikompleksi abil otse taevast (vastav püüdur-ehitis on kaugelt üle kilomeetri kõrge), teine viis on seda maandada geneetiliselt muudetud metsaga (mis kasvab imekiiresti). Probleem siis selles, et Maa võimalikud “uued kopsud” asuvad kumbki kõrvuti Siberi hiiglaslikel aladel. Ja et tegemist eelkõige ärilise ettevõtmisega, siis see metsakasvataja on sundinud selle CO2 koguva torni töö peatada.

Aga mitte päriselt, nagu selgub... Tornimees on nimelt saanud inspiratsiooni Permi ajastu lõpetanud ökokatastroofist, mille abil saaks need uued geenimuundatud puud hävitada. Noh, selle käigus hävineksid niisamuti muud puud ja eluvormid – ja nii jääks CO2 püüdmiseks käiku vaid tema tornisüsteemid. Ökoagent Gennady, kes on palgatud tornimehe poolt torni taaskäivitama, seisab raske valiku ees...

Omamoodi päris tore lähituleviku ökothriller. Maailm seisab katastroofi lävel, Venemaa loodusvarad on maha müüdud ja igasugu tuumatehnoloogiaga tehakse kahtlaseid mahhinatsioone. Aga Gennady, tema päästab maailma järjekordsest ökokatastroofist. Noh, vähemalt on lool minekut ja intriigi.

“Achille Marceau wanted to replace 4% of the world's coal-powered generating plants with solar updraft towers. With no fuel requirements at all, these towers would produce electricity while simultaneously removing CO2 from the air. All together they'd suck gigaton of carbon out of the atmosphere every year. Ignoring the electricity sales, at today's prices the carbon sales alone would be worth $40 billion a year. That was $24 million per year from this tower alone.” (lk 91)