Alastair Reynolds – In Babelsberg (Reach of Infinity, 2014)

Päris tore robotilugu, nimelt külastab Maad tehnosüsteem Vincent, mis on 20 aastat nö omapäi ilmaruumis seigelnud ja seda võrdlemisi maaniliselt kaardistanud. Nüüd Maal on ta “riietatud” inimsarnaseks robotiks, igati kuulus oma seikluste pärast ja ühtlasi peab osalema ülemaailmsel raamatuturneel ja selle raames käima ka kuumimates jutusaadetes. Kuulsaimad jutusaateid juhivad geneetiliselt muundatud saatejuhid – ühe saate juht on lasknud end tagasi muuta kuuekuuseks beebiks, ent teise saate oma on muudetud enamvähem... türannosauruseks, kes suudab end piiratud sõnavaraga väljendada (mida rohkem saatel publikumenu, seda rohkem liha inimtürannosaurus saab – niiet Pavlovi refleksid igati töötavad. Saade ise toimub nii, et saurus on aheldatud hiiglaslikku raudpuuri, seal ta laksutab lõugu saatekülaliste suunas ja esitab vahel küsimuselaadseid olluseid).

Vincenti sugune, ee, AI on inimkonnale hädavajalik – sest selgub, et kosmosereisid inimestele ikka ei sobi... nagu näha ühest hiljutisest traagilisest juhtumist, kui Titaanil hukkus inimestega mehitatud laev. Vincent sattus sinna mõned päevad peale meeskonna surma ja tegi juhtunust igati emotsionaalse salvestuse. Kuid Vincent pole ainus süsteem, mis maailmaruumi kammib – on ka Maria, kes samuti aastaid ilmaruumi kündnud ja muuhulgas mõnel korral Vincenti jälgedes käinud. Nüüd on Maria samuti Maale jõudnud ning üllatuslikult ühineb Vincenti ja türannosauruse vestlussaatega, kus Maria paljastab Vincenti kohta midagi ootamatut...

Et siis jah, Asimov katkuks juukseid seda teksti lugedes – kus on robootikaseaduste järgmine? Eks inimkonna areng on selline nagu on – halli massi manipuleerimine jätkub. Nagu selgub, on Vincent ja Maria teineteisele lähedasemad (või siis Vincent “keerab segaseks”) kui allumine tööandjatele ja sponsoritele. Hakka või uuesti lugema Reynoldsi teisi jutte, mis seni pooleli jäänud.

““You were made to do a job, Vincent. Doesn't it bother you that you only get to do that on thing?”
“Not at all. It's what I live for. I'm a space probe, going where it's too remote or expensive or dangerous to send humans.”” (lk 300)