Kathleen Ann Goonan – Wilder Still, the Stars (Reach for Infinity, 2014)

Aastaks on 2080 ja kangelannaks on igati ärgas 130 aastane proua May, kes on elu jooksul nii mõnestki kosmosetehnoloogia arendamisest ja kuulsast tähesõidust osa võtnud. Aga nüüd on krapsakal daamil tekkinud uus plaan – kuidas tehisinimesed “üles äratada”, neid inimlikustada, avada neile inimeste maailm. Tehisinimesed on hiljaaegu tekkinud / aretatud / toodetud ning ikka äratavad tavainimestes võõristust – neid on hea kasutada erinevateks ülesanneteks, aga ega need inimestega võrdväärsed ole. May, kes kogub oma majapidamisse neli ärakasutatud tehisinimest, näeb aga nende puhul midagi muud – miks mitte inimestega võrdväärset! Kui need vaid suudaks midagi ise luua, olla spontaansed või leidlikud.

Samal ajal aga üha kasvab tavainimestes vastumeelsus nende tehisinimeste vastu ja ohtu on sattumas May koos hoolealustega – kes samas on just naise suureks rõõmuks avastamas oma inimlikke algeid (kuigi neisse on programmeeritud teadmine, et nad ei ole tehisinimsed – vaid päris tavalised heasoovlikud ja korralikud kodanikud). May tutvustab hoolealustele kosmose võimalusi ning neil lähevad silmad põlema, panevad “juhtmed” kokku ja plaanivad kosmosse minemiseks mitmeid võimalusi.

Kas May ja tehisinimesed pääsevad halli massi lintšimise eest taevaruumi või mitte, noh, ei hakka paljastama. Jälle selline pigem inimlik lähitulevikulugu, inimlikud väärtused vastamisi tavainimeste karjainstinktiga. May on vägagi krapsakas ja iseteadlik vanaproua, kes pole samas kaasa läinud kõigi tehnikauuendustega, mis kokkuvõttes pigem ahistavad kui abistavad. Noh, selle antoloogia raames tubli keskmine lugu.