Campi austajana jäi esmatutvus Tsirna
loomega eredalt meelde (õigupoolest lugesin küll raamatuid
järjest). Käesoleva romaani puhul võiks mõtlikult küsida, et kas
tegemist on eesti halvima ulmeromaaniga. Ei tulegi pähe, mis võiks
sellele otsest konkurentsi pakkuda. “Kuukerijad”? “Ashinari kroonikad”? “Munamäe lahing”?
Autoril iseenesest ambitsiooni ja
fantaasialendu on, aga see viis, kuidas on tekst kokku kirjutatud,
see lõhub lugejat (muidugi, räägin vaid enda nimel). Ehk võiks
autor järgmise romaani puhul palgata kellegi, kes tekstis komasid
vähegi mõtestatumalt paigutaks, nii saaks teksti veidi soravamalt
loetavaks. (Järgmiseks tuleks tegelda ehk dialoogide ja
sisemonoloogide edastamisega, aga eks see ole suuresti maitse asi.)
“Sellel perioodil, kui elas Asimov, elasid inimesed ajaühikuid ehk aastaid, alla saja aasta. Kui meie elame oma planeetide ajaühikuid ehk aastaid, mitmeid tuhandeid, siis see on selgitatav sellega, et meie tervis tänu rakkude reastamise seadmele, on väga pikk ehk aastatuhandeid. Neil selliseid seadmeid ei olnud ja nad surid enamuses, tervise riketesse ehk haigustesse.” (lk 64)
Raamatu sisu on raske kokku võtta.
Igatahes kuskil kauges tulevikus või paralleelreaalsuses on Crakuse
tsivilisatsioon, mis avastab maailmaruumi läbikammimisel seal
hulpimas mitmeid infokandjaid, mille dešifreerimise järel selgub,
et need kirjeldavad-jutustavad hoopiski teistsugusest elukorraldusest
kui Crakusel – tegemist on mitmesuguste teaduslike, kirjanduslike
jne raamatutega, mis peaksid pärinema ehk meie Maalt. Tekstid on
leidjatele arusaamatud, sest need põhinevad dualistlikul printsiibil
– koos eksisteerivad nii õige kui väär. Veel hullem, nagu
selgub, seal on selgelt kirjas, et impeeriumid tõusevad ja langevad,
see on ajalooline paratamatus. Ning vahel võivad need langused olla
vägagi äkilised, näiteks eriti hävitava tehnika tõttu; Maa
raamatud pakuvad selleks nt tuumatehnoloogiat. See tekitab kohalikes
ärevust – kas nende ilmatuma aja kestnud Impeerium on millalgi
samuti lõppu jõudmas, kas nende kosmoses võib peituda...
tuumarelvastust?!
“Kuna alati inimese elus saabub mingi hetk, siis oli saabunud ka hetk, kus kaks uurijate seltskonda olid Surva kosmodroomil, oma ruumilaeva kõrval.
/-/
Me vaatasime veel korraks, viimaseid hetki teineteistele silma ning soovisime, head teed.” (lk 69)
Asja asuvad uurima Crakuse omamoodi
filosoof-uurijad, kes seiklevad ringi ja kaardistavad senitundmata
kosmost ning satuvad paralleelreaalsustki uurima. Lugu ise algab
õieti sellest, et nende uurijatega ühinevad värskelt kooli
lõpetanud Temor ja Taarka, kes siis omakorda asuvad interpreteerima
seda duaalsusel põhinevat inimeseks olemist. Nemad ja teised uurijad
satuvad mitmesse seiklusse, muuhulgas toimub kohtumine Isaac
Asimoviga, kelle Asumi romaanid on avaldanud crakuslastele sügavat
muljet. Ja lõpuks jõutakse armastuse saladuse lahendamisele.
Raamatu vast põnevaim koht on see, kui peale pojaga kohtumist Temori
vanemad viimaks omapäi jäid ja siis elasid totaalse
transformatsiooni läbi (lk 71-72) – aga miks nad niimoodi käituma
hakkasid, selgub ehk järgmistes raamatutes, siin jääb see olukord
nagu lahendamata. Omamoodi põnev, mis selle taga olla võib. (Või
äkki tegemist kustutamata jäänud peatükiga?)
Kui aus olla, siis ma väga ei saanud
aru, mis siin raamatus täpselt toimub. Käib üks pidev arutlemine,
kus tegelased räägivad pea samas vaimus või monotoonselt läbi
terve teksti. (Tõsi küll, autor eristab üsna selgelt meeste ja
naiste funktsioonid.) Peetakse pikki loenguid või jagatakse
mälestusi, iseenesest justkui toimuks koguaeg midagi, ent see kõik
mõjub üsna staatiliselt (omamoodi peatükk on unenägu poksija
Billy'st, mis suudab ootamatult tekitada särtsakalt puise meeleolu).
Vaevalt et Tiit Tarlap ja Tsirna on teineteise raamatuid lugenud, aga
mingi loominguline hingesugulus on ehk olemas. Nii kõlab Isaac
Asimovi suu läbi ka ehk autori enda motivatsioon:
“Sellisel kummalisel ajahetkel otsustasingi hakata neid uskumatuid kilde ja teooriaid vormistama läbi ulmeliste ja tulevikuliste seiklusromaanide. Alati leidub inimesi, keda huvitab teistsugune mõtlemine ja fantaseerimine hoomamatute tundmuste ja seikluste üle. Ulmekirjanduse lugejaid on palju ja kui nendesse romaanidesse vaikselt sisse lülitada huvitavaid teooriaid ja seiku, siis jätkub avastamisruumi paljudele ja pikkadeks aastateks.” (lk 162)
Niisiis, selgub, et on
paralleelreaalsused, kust võivad tulla meie aega kobistama raamatus
kirjeldatud tegelased, kes siis siin teostavad uurimust meie
maailmast nö võõra pilgu läbi. Tekst võiks täitsa romaan olla,
kui vaid poleks niivõrd võimatult kirjutatud.
“Kuid ma arvan, et kuna me pole oma meeles, konkreetselt neid tundeid tundnud või me ei ole neid konkreetselt suutnud ära kogeda, siis võib olla me tulevikus saame neid endale teadvustada, et see tunne, mis tekib, on nüüd see sinnani veel defineerimata ja võrdlemata. Ühesõnaga, siis me tunneme selle lihtsalt ära.” (lk 192)
reaktor
Arne Tsirna.
VastaKustutaTunnistan, et päris "normaalne" see raamat ei ole. Pigem on see "kanaldus" nende samade Ainsuslaste poolt, kes ei mõista meid ega meie mõttelaadi. Kui ma nad ise lõin, omas meeles, siis nad võivad minuga rääkidagi just niimoodi - meile harjumatu ja meile mõistmatuna. Ma pole kunagi saanud aru, "Ulmegurmaanina", kuidas näiteks ulmeraamatutes nimetatakse mingi planeedi pinda "maapinnaks" või kuidas nad kõik räägivad filmides inglise keelt ja korrektses kirjakeeles, jne. Ainulr sellepärast, et tavalised inimesed ei peaks oma pead vaevama, fantaseerima ja kõike võtma Maalase vaatevinklist.
Las mulle jääb minu "kiiks" ja ega ma otsigi tunnustust tavaliste lugejate poolt. Kui leidub inimesi kellele meeldib, siis on OK. Kinnitan, et alates kolmandast osast läheb nii pööraseks, et minu risti naelutamine on juba praegu kindel. Teine osa saab varsti valmis.
Tervist ja päikest kõigile.
Tervist ja päikest,
VastaKustutaaga ehk laseksite mõnel sõbral või tuttaval käsikirja läbi lugeda, et sellega igasugu näpukaid rohkem vältida - selge see, et võõras inimene näeb teksti sattunuid näpukaid palju paremini kui teksti autor ise.
(Ja ega keegi ei käsi autoril teha seda, mida teised soovitavad vms.)
Kivi kotti!