Tõivelemb Vallak – Munamäe lahing (2002)

Alapealkirjaga: “Ajalooline jutustus sellest, mis oleks juhtunud, kui Eesti oleks 30-ndail aastail tõsiselt kaitseks valmistunud ja vene agressioonile otsustavalt vastu astunud.” - see ütleb kõik, aga siiski väike ümberjutustus,ja igati lühidalt. Niisiis, on 1939. aasta. Vapsid, kes olid Pätsi-Laidoneri poolt mõne aasta eest maha surutud, tõusid siiski fööniksina ja ennäe, Artur Sirk on armastatuim mees Eestimaal. Kõik mõistavad, et ees on sõda – Nõukogude Liiduga! Mis teha? Vastab Sirk:

“Kui suudame teha midagi sellist, mida vähemalt moodsas maailmas veel ükski rahvas pole suutnud – vahetada kõik, mis meil on väärtuslikku, relvastuse vastu – kuni selleni välja, et muutume täiesti puruvaeseks, ajame igapäevaelus läbi vaid kõige hädatarvilikumaga – siis – võib juhtuda – et meil ei tulegi sõdida – vaenlane vaatab, et siit pole midagi saada, relvi on, aga terveina neid käest ei anta... Kui me ei suuda end ületada ja üksmeelselt-meeleheitlikult relvastuda, siis tuleb meil sõdida, kuid ka sel juhul pole meie olukord sugugi lootusetu.” (lk 8)

Kuidas see reaalsuses välja näeb?

“Kui veel hiljaaegu olid ajalehti kaunistanud hüüdlaused: “Kodu kauniks! Iga maja ette lillepeenar!”, olid need nüüd varju jäänud, hoopis suuremate tähtedega trükitult või lugeda: “Iga Eesti talu kindluseks! Kivikeldrid dzottideks! Iga elumaja ette soomusauto! Tank külatänavasse!”
Ja ilmusidki külatänavaisse esimesed tankid (karjapoiste vaimustusel polnud piiri!) ning selgus, et paljud uhked kivikeldrid andsid end üsna kergesti dzottideks või varjenditeks kohandada. Vaieldi vaid selle üle, kas niiviisi tuleb kindlustada ainult piiriäärsed maakonnad või kogu Eesti. Peale jäi seisukoht, et kogu Eesti – ühtlaselt ja täielikult... Kus talu, seal ka kindlus! Taluperemehed võrdsustati auastmelt kaitseliidu ohvitseridega. Nende ülesandeks oli rindejoonele jäämisel tegutseda oma taluperega koos regulaararmee üksustega, aidata viimaseid oma maastiku-tundmisega, kaitsta koos nendega oma talu nii kaua kui võimalik ja vajadusel koos nendega taanduda. Muidugi tundsid end nüüd oma sõiduvees kõik need mehed, kellele juba loomu poolest meeldib võim ja autoritaarne kord, kuid kaitseks tehtavate pingutuste paratamatust mõistsid kõik – Euroopas välja kujunenud olukorras polnud väikeriigil muud väljavaadet riigina püsima jääda.” (lk 4-5)

Ja nii ongi... Sünnib kommunistliku Põhja-Korea/Albaania sarnane natsionaalmilitaarne Eesti. Samal ajal peab Stalin kurja plaani, mida teha piiririikidega (ja kas Prantsus-Inglismaaga või kellega iganes lepinguid siduda). Ta püüab senini de jure võimul olevat Pätsi meelitada baaside lepinguga, hirmutades muidu vapsiõudusega. Päts lööb selja sirgu ja keeldub baasidest ja varjupaigast Nõukogude saatkonnas! Loovutab hoopiski avalikult võimu de facto Sirkile. Rahvas, muidugi, juubeldab. Ja Stalin ja Hitler sõlmivad MRP. Mis edasi? Stalini plaan on... rünnata Lätit (mis Balti riikidest nõrgim) ja kuna Läti-Eesti piir pole nii läbitungimatu piirikindlus kui Eesti-Nõukogude piir, siis Läti kaudu suunata väed Eestisse (ja ka Leetu), kaval on see Stalin ja jõudu neil jätkub.

Aga ega Eesti kindralid tolvanid ole – nii kui septembris kuulevad Läti poolt sõjamüra, ründavad ootamatult piiri äärde kogunenud nõukogude vägesid, mis on muidugi üllatus missugune. Soome ja Eesti allveelaevad panevad Läänemere lukku (ka Mannerheim on Sirkiga sõber). Eesti vabatahtlike lennuvägi (ehk siis kõiksugu sport- ja transpordilennukid jms) ründavad merepommide vms Pihkvat ja sinna kogunenud ilmatumat väekoondist. Õnnestunult! Tõsi küll, kolm lendurit hukkuvad (ja ellujäänud saadetakse hiljem täiendõppele Saksamaale). Nõukogude vägede kaotused on sõja alguspäeval meeletud ja suures vihas saadavad nad oma lennuväe kättemaksuaktsioonile. Ent – iga talu võrdub õhutõrjepatareiga ja muidu ka on Eesti armee igati hambuni relvastatult ootevalmis – lennukitest pole suuremat ohtu, niidetakse taevast kui vikatiga. Algab nõukogude maismaaoperatsioon.

Nojah, peale sügisel pikemat jukerdamist piiri ületamisel on nõukogude väed siiski järgnevate kuude jooksul anastanud mõned Kagu-Eesti vallad ja jäänud talveks toppama Haanja kõrgustikule – ehk siis algab Munamäe lahing. Vankad saavad maarahvalt vatti, aga ikka püüavad edasi tungida – ent eestlased teavad, et lauskmaal on massile raskem vastu panna, seega liin peab pidama. Toimuvad kanonaadid, kostitatakse propagandaga, loobitakse dessante Otepääle, kus asub Sirki komandopunkt, aga murrangut ei toimu. Tiblad saavad tappa, aga ei tagane (mis samal ajal Lätis toimub, jääb selgusetuks). Vahel käivad nõukogude lennukid Soome lahe kaudu Tallinnat natuke pommitamas (sest allveelaevad ei saa lennukeid jahtida), aga pole hullu.

Aga üks päev toimub siiski ebameeldiv sündmuste areng – hoolikalt vaenlase silme eest peidetud Munamäe vaatetorn langeb ja Nõukogude väed tungivad natuke edasi, ähvardades rinde kokkuvarisemisega. Sirk peab paiskama Urvastest rindele reservkompanii (lk 48). Rahvuslik ärkamine tärkab vangilaagrites istunud eesti kommunistidel (Vares, Lauristin, Ruus, Säre, Karotamm, Hint) ja nemadki on nüüd valmis võitlema Eesti Vabariigi eest! Kas sellest piisab?!? Ei, rinne vangub...

Kuid korraga helistab Hitler ja ta teatab Sirkile, et saadab Eestile hävitajaid ja pommitajaid koos täiendõppel olnud eesti lenduritega ning alustab omakorda sõda Nõukogude Liidu vastu (lk 51 – 1940. talvel; mis vahepeal Poolast on saanud?). Sirk rõõmustab ja plaanib omakorda edasi – kui värsked lennukid siin... miks mitte siis kohe rünnata Kremlit, Võrumaal asub selleks ometi lähim võimalik lennuväli? Hitler ja Göring (kuidas ometi edeneb Luftwaffe lubatud Suurbritannia hävitamine?) on vaimustunult nõus – tuld otse Stalini enda pihta! Ja nii lähebki.

“Arnold pikeeris. Kremli tornid... Otse ees, all, lähenes vääramatu kindlusega roheline plekk-katus, just täpselt see, samad liitejooned, hari ja kumerus – sakslaste luurefotodelt pähe õpitud. Just seal all on Stalini kabinet. Arnoldi pilgud naelutusid sellele kohale sekundi kauemaks, kui oleks tohtinud ja korraga mõistis ta, et enam pole võimalik lennukit pikeeringust välja tuua ja järgmisel sekundil – viimasel, mis tal oli elada jäänud – tundis ta vaid, kuidas samastus juubeldavalt kogu Eesti rahva kättemaksuga vihatud vaenlasele.” (lk 53)

Ja sõda ongi sama hästi kui lõppenud. Eesti kaotas 50 tuhat meest, Nõukogude väed kümme või enam korda rohkem. Eesti on vaba. Mis teeb Sirk? Häbeneb koostööd Hitleriga ja loobub avalikust elust ja läheb armastatuga Nepaali tantrabudismi harrastama ning koos saavutavad nad vikerkaarekeha (lk 58). Ja kuidas läheb nõukogudevabal Eestil?

“Sõjast on möödunud juba üle viiekümne aasta. Laastatud lõunavallad on üles ehitatud. Munamäe torn ammugi taastatud oma endisel kujul ja selle tipus lehvib taas sinimustvalge. Kogu Haanjamaa on täis mälestusmärke sõjakangelastele, tänu kellele Eesti suutis jääda Eestiks. Munamäelt Võrru ja sealt edasi Otepääle kulgeb Kuulsuse Tee, mida mööda sõidavad kevadeti kooliekskursioonid. Õpetajad jutustavad, kuidas sõja viimasel päeval, kui rinne oli täielikult lagunenud, riskis meie rahvuskangelane Artur Sirk sõita autoga seda teed ja tõusta Munamäe tippu. Otepää linnamäe ülemine veerand oli sõja lõpuks lennukipommidest nii üles küntud, et selle kunagine kena ümarus oli täiesti kaduma läinud. Seda ei hakatud taastama, vaid rajati mäe peale tasane ringikujuline punastest tellistest väljak, mille keskel kõrgub nüüd Arturi ja Aira mälestussammas, mis kujutab neid ühtes raevuka jumala ja jumalannana.
Eesti rahvaarv on tõusnud üle kahe miljoni, eestlaste osakaal rahvastikust moodustab 97%.” (lk 58)

Selline on siis kokkuvõte teose kangelaslikult poolest ehk makroajaloost. Kui aga vaadata mikroajalugusid, läheb pilt veidralt kirjumaks. Selge see, et siin liiguvad ringi mitmed reaalsed poliitikud ja sõjaväelased (Sirk, Päts, Rebane, Larka, Pitka jne jne). Aga tõeliselt vürtsikas, et tegevusse on kaasatud kaks teadatuntud luuletajat – Bernard Kangro ja Aira Kaal.

Kangro, kes raamatu avalehekülgedel on ehk skeptiline sellise militaarsuse suhtes ja kirjutab ikka veel hinnatud loodusluulet, osutub siiski tubliks eesti meheks (ehk mõjus meeliavardavalt esimene seksuaalakt armastatuga (lk 9) – milline akrobaatika!) ja hakkab Eesti vägede tulejuhiks, olles muuhulgas armastatuga kuuseks dekoreeritud Munamäe vaatetornis kuni selle saatusliku hetkeni, mil nõukogudelased avastavad selle kurikavala maskeeringu ja saadavad paar pommi torni poole teele – Bernard ja Ester lendavad õhku ja nende plahvatuses ühendatud kehad jäävad vedelema karjamaa lattidele (lk 45).

Omaette ooper on poetess Kaal, kes on naksti võlutud miitingul esinevast Sirkist ja peale üht võrgutavat ööd heinaküünis saab ta armukeseks, ning koos asuvad nad sõjapäevadel Otepää punkris ja mujalgi harrastama tantristlikku seksi, algul guru juhtimisel, hiljem omapäi (Aira ja Arturi Nepaali elust saavat samuti romaani kirjutada – aga kahjuks/õnneks pole seda veel tehtud). Ja kõik on rahul. Siit ehk mõttetera KVÜÕA juhtidele õppeprogrammide täiustamiseks.

Mõneti jääb raamatust mulje nagu vabatahtlik Marek kirjutaks 91. polgu tulevast ajalugu, nii särav tee on eesti sõjameestel ja millised täiuslikud surmad. Autor elab tekstile sedavõrd kaasa, et justkui olnuks ta ise seal, mõnes dzotis või staabis – ikka meie tulistasime ja meie täpne tuli ja meie liikusime jne. Eesti oli sõjaks nii hästi ette valmistunud, et kogu sõja jooksul pole tekstis juttugi laskemoona vms puudusest – kui vaenlane on nähtaval, tuleb kohe lasta ribadeks! Aga noh, selline see elu kord on. Autoril on seletav järelsõnagi kirjutatud, aga jätan sealt mõned laused tsiteerimata. Kiiduväärt, et seal pole vähemalt juttu vandenõuteooriatest jms. Huvitav, kui lugeda seda teksti ja Spinradi raamatut järjestikku, mis siis teadvusest järele jääks?

Vaat siis, mis juhtub, kui otsida üht Peet Vallaku teksti. Maailm on kummaline. Vaikselt loen sama autori järgmist raamatut, ja see on vist hulga nirum.

ulmekirjanduse baas