Arne Tsirna – Suhtekorraldaja (2014)

Tegemist siis eneseabiraamatuga, mis mingil moel teostatud ilukirjanduslikus võtmes. Noor abielunaine Liisi saab ühel hetkel nö nägemuse, mille abil lähevad tal tšakrad lahti ning ta hakkab nägema inimeste ja suhete toimimise tegelikke tagamaid. (Tegelt pole tšakratest midagi.) Ja tõde selle kohta on lihtne (aga mis, ei ütle). Teksti kõrgpunktideks on Liisi ja tervendaja Niguli pikk dialoogi vormis monoloog, kus seletatakse lahti elamise viisid (lk 51-93, tervelt neljandik raamatust), ning seejärel Liisi abil erinevate sugulaste abieluprobleemide ja tervisehädade selgitamine (kuidas õigesti toitudes vähki vältida?). Raamatu lõpus on paarikümne punkti abil välja toodud soovitused paremaks ja selgemaks elukorralduseks (Liisi küll seejärel mõtleb, et ta ei ole kõikide punktide sõnastusega rahul – liialt käskivad või keelavad). See on siis raamatu positiivne külg.

“Ära muretse Berit. Kui mul mingi aeg tagasi, väikeses hingesopis ja väga sügaval, võiski selline mõte olla, siis nüüd tagantjärgi mõeldes, ma juba ütlesin, et püüan teha kõike teistmoodi. Mul on selline poolsportlik huvi tekkinud, sellise tegevuse lõpptulemuse vastu.
Pagan küll, kas isegi laupäeval peab inimene selliseid keerulisi lauseehitusi tarvitama.” (lk 13)

“Ma küsin sinu käest aga hoopis sellise küsimuse.
Kas sa oskad mulle kirjeldada, milline peaks olema üks noormees, hiljem abielumees ja veel hiljem üks sinu laste isa.” (lk 26)

Raamatu negatiivsem külg on teksti teostuses. Autori vaba suhtumine komadesse ja jutumärkidesse võtab esimesel hetkel hinge kinni ning hiljem moondub see kergeks grammar nazi tundeks, et kuidas siis on võimalik lauseid teostada ja mida neist võiks välja lugeda, sellest saaks ehk mingi napsumängugi (kui on midagi eriti jaburat, siis joo) välja võluda (humoorikas on see, kui raamatu lõpus päästab Liisi oma abikaasa halvast ärilepingust just sellega, et muudab lepingus ühe koma asukohta (lk 146-147)). Või noh, viis kui kandiliselt kangelanna sisemonoloog lippab. Tegelased räägivad kui mõtlikud robotid, tihti otseses mõttes lauseid uuelt realt alustades. Muidugi, ilukirjanduse kirjutamine ei tähenda grammatikareeglite kummardamist, aga mingil moel võiks lugejana selge olla, et autor oskab keelt vilunult kasutada. Kuid tõepoolest – teksti loomine olgu autori enda asi, kirjutada just nii, nagu ta ise paremaks või sobivamaks peab. Iseasi, kas lugeja sellega kaasa läheb.

Et siis jah, selline iseenesest häid nõuandeid sisaldav raamat, ent seda sisulist külge rapsib tugevasti vormiline teostus.