Terry Pratchett – Rahategu (2010)

Seekord tahab üks kuulsusrikas aadlivõsu ise Vetinariks saada, kahtlemata veidi maniakaalne plaan. Jätkub Porgandi “allakäik”, võrreldes kasvõi ta kaaslanna Anguaga on see päkapikk-inimene Pratchetti jaoks end tegelasena ammendanud. Peale von Lipwigi ja Vetinari pealiinide on tekstis teisi tuntud tegelasi – vahtkondlased, Harry Kuningas, korraks vilksatab de Worde, kuid ajakirjanduse põhitäheks ikka Sacharissa, üle pika aja saab ühes stseenis kandva rolli Dibbler.

Lugu ise siis sellest, kuidas Vetinari vajab linna heaolu parandamiseks finantse, ent korralikuks rahastamiseks on vaja toimivat finantssüsteemi (ja siin vast postmargindus suurt ei aita). Ja selle käimasaamiseks on vaja rahanduse kallale lasta postiülem von Lipwig. Kel peagi tekib omakorda probleem sellega, et ühelt ajalehefotolt tunneb ta ära ammune partner, kes nüüd loodab Lipwigi minevikust vaikimisega postiülem-pankurilt raha välja pressida. Ja eks Ankh Morporki pank osutub järjekordseks hulluse- ja ussipesaks. Pealegi on (formaalselt) pangajuhatajaks krants (aga jah, Gaspode'st pole haisugi). Ning Lipwigi armastatu Kallike avastab maapõuest need kõige esimesed golemid, mis aastatuhandeid käsutamist oodanud... ning need osutuvad militaargolemiteks ehk siis väga võimsaks sõjarelvaks, kuid Vetinari ei taha sellisest armeest kuuldagi. Ja... ja... ja... nii edasi.

“See osa Niiske ajust, mis üritas tema suuga sammu pidada, mõtles: oleks hea, kui ma saaksin selle üles kirjutada, ma kardan, et muidu ei jää see kõik mulle meelde. Aga viimase päeva jutuajamised põrkusid tema peas siia-sinna ja sünnitasid omamoodi muusikat. Niiske ei teadnud täpselt, kas tal on kõik selle noodid olemas, aga jupiti oskas ta seda juba ümiseda. Ta peab ennast lihtsalt piisavalt kaua kuulama, siis saab ta aru, millest räägib.” (lk 98)

ulmekirjanduse baas

loterii