25 märts, 2015

Henning Mankell – Enne külma (2013)

 Järjekordne juhtum, kus Ystadis peatatakse võimalik apokalüpsis. Wallander seekord kõrvaltvaates, sest peategelaseks on ta tütar Linda, kes politseikooli lõpetanuna ootab töötamist Ystadis patrullpolitseinikuna. Naine kibeleb tööle (et ühtlasi saada ametikorterit ja nii isa juurest kodust lahkuda), aga ametlik töö algab alles mitme nädala pärast. Ja siis juhtub midagi koletut – kuidas siis muidu Mankelli puhul võimalik oleks? Peale selle on midagi kummalist lahti Linda ühe lapsepõlvesõbrannaga, kes oleks justkui näinud oma 24 aastat kadunud olnud isa. Kuid tõepoolest, nagu lugejatele selgub, isa on tagasi, hirmuäratavam kui kunagi varem – mida aga kohalikud ei tea. Tulemuseks on inimohverdus ja põlevad kirikud.

Mankell on asja õige laiahaardeliselt kätte võtnud, nüüd ulatuvad Ystadi koguni lainetus Jim Jonesi sekti hullusest – religioosne maniakaalsus sellest kõige õigemast usust, mida maailm peaks järgnema. Või põlete põrgus!

Aga saab muudki šokeerivat teada – et tütre arvates peaksid Wallander ja Mona uuesti proovima, sest nad kumbki armastavad teineteist, elu armastus jne. Õnneks ei hakka tütar seda vanematele kuulutama. Või milline närviline lapsepõlv oli tütrel selliste vanematega. Ja millised eksiteed viisid Linda viimaks politseikarjäärini, ja kas seegi kõige õigem valik on (no ikka on, muidu oleks Mankellil raske kirjutada). Üllataval kombel pole otseselt ühtegi tsitaati sellest, milliseks Rootsi muutunud on jne – nojah, Linda ongi see otsitud uue aja politseinik, kel oskusi tänapäeva võikustega julgelt rinda pista.

Ei oska nüüd öelda, kui õige on jätkata Wallanderi tütrega, et meesautor ja korraga selline kannapööre peategelastega. Ja et kuidas isa ja tütar ühes jaoskonnas üldse koos saavad eksisteerida – niivõrd konfliktsed nagu nad on. Näis.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar