Järjekordne juhtum, kus Ystadis
peatatakse võimalik apokalüpsis. Wallander seekord kõrvaltvaates,
sest peategelaseks on ta tütar Linda, kes politseikooli lõpetanuna
ootab töötamist Ystadis patrullpolitseinikuna. Naine kibeleb tööle
(et ühtlasi saada ametikorterit ja nii isa juurest kodust lahkuda),
aga ametlik töö algab alles mitme nädala pärast. Ja siis juhtub
midagi koletut – kuidas siis muidu Mankelli puhul võimalik oleks?
Peale selle on midagi kummalist lahti Linda ühe
lapsepõlvesõbrannaga, kes oleks justkui näinud oma 24 aastat
kadunud olnud isa. Kuid tõepoolest, nagu lugejatele selgub, isa on
tagasi, hirmuäratavam kui kunagi varem – mida aga kohalikud ei
tea. Tulemuseks on inimohverdus ja põlevad kirikud.
Mankell on asja õige laiahaardeliselt
kätte võtnud, nüüd ulatuvad Ystadi koguni lainetus Jim Jonesi
sekti hullusest – religioosne maniakaalsus sellest kõige õigemast
usust, mida maailm peaks järgnema. Või põlete põrgus!
Aga saab muudki šokeerivat teada –
et tütre arvates peaksid Wallander ja Mona uuesti proovima, sest nad
kumbki armastavad teineteist, elu armastus jne. Õnneks ei hakka
tütar seda vanematele kuulutama. Või milline närviline lapsepõlv
oli tütrel selliste vanematega. Ja millised eksiteed viisid Linda
viimaks politseikarjäärini, ja kas seegi kõige õigem valik on (no
ikka on, muidu oleks Mankellil raske kirjutada). Üllataval kombel
pole otseselt ühtegi tsitaati sellest, milliseks Rootsi muutunud on
jne – nojah, Linda ongi see otsitud uue aja politseinik, kel oskusi
tänapäeva võikustega julgelt rinda pista.
Ei oska nüüd öelda, kui õige on
jätkata Wallanderi tütrega, et meesautor ja korraga selline
kannapööre peategelastega. Ja et kuidas isa ja tütar ühes
jaoskonnas üldse koos saavad eksisteerida – niivõrd konfliktsed
nagu nad on. Näis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar