Juhan Liiv – Vari (1966)

Hirmus lugu orvust, kes võinuks saada eestlaste oma luuletajaks, ent kes vitsutati mõisas nõdraks. Süüdi on – olud. Kuussada aastat orjapõlve (tegevus toimub 19. sajandi esimeses pooles), maarahvas on vaene ja väeti, sest ta on alla surutud. Aga vaikselt on jõudmas valgustusaja mõjud maarahvanigi – viimaks on peale usukirjanduse eesti keeles muudki kirjavara ilmumas, kuigi see on puine, saksalike mõjudega. Mis veel tähtsam, on mõned härrasrahva mõtlevamad pead, kes arvavad, et vabamate talupoegadega oleks võimalik mõisades rohkem kasumit teenida; ent raske on härrasrahva traditsioone murda, teoorjus tundub mugavam.

Aga jah, see on kurblik lugu Villust, kes kasvab orvuna vanaema hoole all (pidades teda küll emaks). Vanaema sureb, naaberküla heatahtlik pere võtab poisi enda kasvatada (nende endi poeg on mõisas teenimas). Villust sirgub tubli noormees, keda pealegi kasuvend on õpetanud lugema ja kirjutama. Ta jääb silma kohaliku mõisa noorperemees Hugole, kel muidu mõttes parandada külarahva eluolu. Hugo abil avastab Villu hariduse võlumaailma, ta tahab kirjalikku eesti keelt suupärastada (mis tarvis kuulab salaja pealt teomeeste öiseid jutuajamisi), ta jõuab koguni ajakirjanduses luulet avaldada (ikka sellest kohinast, mis lapsepõlvest saati Villu meeli vallanud!), ent siis, peale teomeeste öist käkki mõisa rukkipõlluga, satub ta mõisa vanaperemehe viha alla ning õrn, aval ja aus hingeke vitsutatakse nõdraks.

“Videvik on käes. Tugevamini mühab tuul, sügavamini kohab Peipsi. Lapse näole ilmub jälle seesama vanakese tõsidus, silmadesse jälle seesama otsiv vaatamine. Ah, see kohin on nii kutsuv, nii ustav, nii igatsev, et see haiget teeb.... kui nüüd, kui nüüd ometi seda metsa ees ei oleks...” (lk 17)

Mis siin teose ideelisest poolest ikka jahuda – kui anda vähegi võimalus, siis saab eesti rahvas vaimult vägevaks. Teatavad vabadused ja valikuvõimalused tõstavad tootlikkust. Inimesi tuleb kohelda võrdselt, ka luuavarrest võib tulla pauk.

Huvitav, kas see jutustus on senini koolides kohustuslikuks kirjanduseks, see võib noortele ikka päris puine lugemine olla (jajah, raamatut tuleks hinnata kirjutamisaja kontekstis jne). Kuigi tõepoolest, Liiv kirjutab aegajalt päris sugestiivselt.

danzumees