Eestlaste õnn või õnnetus on see, et
meil puuduvad kosmosekangelased. Noh, astronaudid, kosmonaudid,
taikonaudid (on küll jutukogu, kus muuhulgas juttu estronautidest,
aga see pole päris see; Põltsamaa tuubitoidud on muidugi ka).
Seepärast siis, kui ameeriklased kirjutavad oma astrokangelastest,
mõjub see natuke võõralt heroiliselt, seda küll mitte halvas
mõttes – lihtsalt et mõnel rahval on selline traditsioon, et
kosmosesõitjad on mingil moel hinnatud.
Selles jutus on kahte moodi
kosmosefänlus ühendatud, hmm, üleval moel. Lugu siis
abielupaarist, kes peale lahusolekust räägivad olnust. Naine on
tuntud SF-autor, mees kuulus Marsisõitja. Jutt keskendub eelkõige
2040. aastatele, mil nad tutvuvad ühel ulmekirjanduse
auhindamistseremoonial ja heidavad peagi paari. Omal moel on nad
õnnelikud, hoolimata mehe kiiksust kogu nende elutegevust filmida.
Ent peagi selgub naisele, et mehe kahe kuulsa Marsi-missiooni
tagajärjel on ta rakud väga ebameeldivalt kiiritada saanud. Veel
hullem, hoolimata sellest, et mees on nüüd erus, kutsutakse ta üht
Marsi-päästemissiooni juhtima – seda ehk juhtkonna küünilisel
eeldusel, et peagi murravad mehe haigused niiehknaa maha, pole tal
enam kaotada midagi. Mees lähebki ja sooritab järjekordse
kangelasteo.
Ja nüüd on siis aasta 2051 ning
abielupaar vestleb haiglas olnust. Niivõrd kui see võimalik on,
sest mehest on...
Ulmepateetikast hoolimata (no olgem
ausad, tekst on ehk eelkõige armas neile, kelle südamele kallid SF
ja astronautika saavutused) on lugu üpris toredalt dialoogivormis
kirjutatud tekst. Eks küsitavusi võib tekitada, kuidas meesautor
kangelanna hingeellu süüvida oskab (samas, eks kangelanna on endine
ulmeautor), aga noh, loetav või kaasaelatav see on. Pole mingit
tehniliste terminite pillerkaari, jutt keskendub ennekõike...
inimlikule tasandile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar