07 jaanuar, 2009

Miika Nousiainen – Vadelmavenepakolainen (2007)


“Ruotsissa pyörien soittokellojen ääni on iloisen keskusteleva, Suomessa sama kello käskee jalankulkijaa painumaan vittuun hortoilemasta siinä pyöratiellä.” (lk 26)

Soome kirjandust suurt tundmata tuleb seda raamatut lugedes algselt paralleel Vuorineni toodanguga – kui seal on peategelaseks soomlusest pakatav macho, siis siin tahab Mikko iga hinna eest vabaneda sellest matslusest ja olla hoopiski heaoluühiskonna rootslane. Ja sellega ehk võrdlusmoment Vuorineniga lõppebki. Rootslane olla on soomlastele ehk samasugune anomaalia kui eestlastele saada soomlaseks – avalikult küll irvitatakse selle üle, ent ometi miskit jääb sisemusse kripeldama. Küsimus on euroopaliku kultuurikihi paksuses – Rootsi → Soome (→ Eesti). Nousiaineni raamat on ühtlasi muidugi pila rootsluse ja nende pehmete (naiselike – soomelikust vaatepunktist?) väärtuste üle.

“Suomessa on satanut lunta. Jotenkin minusta tuntuu, että lumikin on Ruotsin puolella puhtaampaa ja kauniimpaa. Lumisateella eron huomaa. Jotenkin lumi sataa Ruotsissa maahan vapautuneemmin, kuin lumihiutaleetkin tiesivät leijailevana maahan moniarvoisessa ja suvaitsevaisessa maassa. Suomessa lumi leijailee ahdistuksen maaperään, masentuneiden ihmisten harteille. Lumi sekoittaa liikenteen, aiheuttaa vesivahingon, tekee enkelin eteiseen.” (lk 30-31)

Raamat jaguneb neljaks osaks, mida võiks tinglikult nimetada nii – I. soov saada rootslaseks, II. rootslaseks õppimine, III. rootslaseks sisseelamine, IV. häving või selginemine. Eesmärgi nimel on Mikko valmis kõigeks. Teeb endale rootsi pidupäevi (tööandja kahjuks ei anna vabu päevi), püüab Taimaal puhkavatele rootslastele ligi ujuda, harjutab perfektset rootsi keelt ning püüab tulutult taotleda Rootsi kodakondsust (aga selleks peaks ta 5 aastat Rootsis elama – selle täideviimiseks ei jätku kannatust). II osas hakkab teda koolitama suitsiidikalduvustega rootslasest erak. Õpingute lõppedes võtab Mikko ta nime ja ajaloo endale üle, saab Mikaeliks. Aitab rootslasel sooritada enesetapu ning püüab nüüd õnnelikult rootsi ühiskonda sisse sulanduda. Kuigi jah, möödaminnes tuleb tal veel üks tapatöö sooritada.

Kõik see on läbi pikitud musta huumoriga, Nousiainenil on vahel iseenesest julmad teemad naljatamiseks – Anna Lindhi mõrvamine ja 2004.a. jõulutsunami. Mikko/Mikael tõlgendab kõike ümbritsevat Rootsi heaoluühiskonna loosungite abil (nt Rootsi muulastepoliitika pakub türklastele igati integreerivat turumüüjate tööd (lk 216-217) jne), Rootsi demokraatia alustalad jagavad raamatutest igati piibellike tarkusi nii mikro- kui makrokultuurilisteks olukordadeks.

“Talo ilman perhettä on kuin parlamentti ilman sosiaalidemokraatteja. Toimi näennäisesti, mutta sisältö ja aito halu parempaan puuttuu.” (lk 112)

Niisiis, omamoodi huvitav vaade soomlase pilgu läbi meie peamiste pankade omanike päritolule. Kas seda oleks ka mõtet eesti keelde tõlkida, vast mitte, soome keeles ongi seda parem lugeda.

danzumees
sehkendamine
kirjahylly

---

Juha Vuorinen - No, velli (2004)



7 loost vast 2 on naljakad - "Saunaseura" ja "Vikatikki". Muud nagu polegi öelda.

Kommentaare ei ole: