Sandra McDonald – Fleet (The Mammoth Book of Best New SF 27, 2014)

Lugu postapokalüptilisest maailmast, mis seekord leiab aset Vaikses ookeanis asuval Guamil. Kus oli teadupärast aastakümneid ameeriklaste sõjaväebaas, kuid siis peale suurt megahukatuslikku päikesetormi (kui nüüd õieti aru sain) on see saar nüüd pea sada aastat omapäi olnud. Rahvas on jagunenud klannideks, on veel alles mälestusi aegadest, kui siin olid võõramaalased, oli elektrit ja muid hüvesid. Aga nüüd – selline ruraalne eluolu. Kuid et tegemist endise sõjaväebaasiga, kus omal ajal tehti mitmeid salajasi katsetusi, siis on sellest tehnikast mõndagi jäänud saare võimurite kasutada... ja vajadusel nad kasutavad neid eksperimentaalseid vahendeid oma huvides.

Lugu ise siis mingil määral selline, kus transseksuaalne või soovahetajast kangelane/kangelanna peab minema kohustuslikku patrulli koos teiste külameestega ja siis kuskil kolkas satub see naine/mees ühte hütti, kus lebab vigastatud võõramaalane. Tegemist pole mingi õnnetu kaluriga vms – ta on moodsa riietuse ja varustusega. Juba ammu pole Guamile ühtki võõrast sattunud, ja nüüd siis selline... venelane. Peagi selgub peategelasele, et veel üks venelane redutab metsas. Kust nad tulevad? Ei tea, muud ei selgu, et nad on siin luureretkel. Peategelane otsustab elusoleva venelase toimetada oma pealike juurde (ikkagi kui selle eest saab tasu!). Tulemus pole siiski see, mida ta ootas.

Ehk siis loos on rõhk postapokalüptilisel maailmal ja selle veidrustel (peategelase sooline probleem on siiski erandiks, vist). Kuidas sellises kinnises ühiskonnas toimib represseeriv võimuaparaat. Eks muidugi eksootikat ka – mõelda vaid, Vaikse ookeani pärapõrgus selline pärismaalaste ühiskond, mis sunnitud tagasi nö rohujuuretasandi elule (mis võiks olla idülliline nagu see paistab avalehekülgedel, ent ep ole teps mitte).

“Take a hump of a land in the middle of the Pacific Ocean. Build a fort on it. Build another. Keep building, decade after decade, ports and airfields and depots of concrete and steel. Swap ownership during wartime. Swap it back. Add secret research labs dedicated to memory research. The future looks unlimited. But then civilization collapses, all of it, swallowed up by solar megaflares, and that hump of a land has to fend for itself.” (lk 411)

ulmekirjanduse baas