Tuumahiid 2: Toorium (2015)

Seekordses Reaktori kogumikus üheksa lugu, need võiks meelevaldselt jagada kolme gruppi – neli teksti on mingil moel Eestiga seotud või eestihõngulised (Tänav, Meres, Krafinna, Kirotar); kaks teksti paiknevad kuskil tulevikukosmoses (Hargla, Weinberg); kolmest loost moodustub hägune rühm nö oma reaalsusest (eelkõige Soobel, niisamuti Pokupoeg ja ehk ka Metsavana). Kui nii võtta, siis pea kõik lood toimuvad nö jalgupidi maal, vaid Hargla ja Soobeli tekstides on juttu taevareisidest (kuid see pigem taustal).

Et tingimata on vaja omapoolselt auhinnalisi kohti jagada, siis esikolmikuks pakuks: Weinberg, Kirotar ja Tänav. Võrreldes esimese kogumikuga on siit puudu ehk selline mahkralik splatterilitakas või kosmoseseiklus (selles suhtes ei nõustuks Oskar Nassari arvamusega – esimene kogumik oma äärmustega oli särtsakam kui siinne tasakaalukam valik, üllatused puuduvad (nojah, ehk aitaks see, kui loeks Reaktori veebis ilmuvaid lugusid)). Kaanekujundus on parem kui esimesel Reaktori kogumikul, samas ei tundnud lugedes ära, et see kaas illustreeriks mõnd kogumikus leiduvat lugu (ehk Kirotar?), on vist lihtsalt selline asi iseeneses. Taas on tekstid küljendatud lehel kahte tulpa, seda on tülikas lugeda.

Maniakkide Tänav “Haualkäik”

Lugu, mis võib kuuluda ehk “Mehitamata inimesed” maailma. Või hoopis “Stalkeri” filmi/raamatu edasiarendus. Lühike lugu, mille puänt avab ootamatult uue vaatenurga jutule.

Indrek Hargla “Õed”

Mälu järgi arvaks, et Hargla on harva SF-d kirjutanud, seda üllatavam on siinne Marsile paigutuv lugu. Inimkonna nö helgemad (ja rikkamad) pead on ümber asunud Marsile, sest Maal on keskkond nässu keeratud. Marsi terraformimine oli algul igati lootusrikas, kuid seejärel on igasugune areng peatus või õigemini teevad tagasilöögid rohkem kurja kui vaja. Tuli välja, et nanotehnoloogia polegi nii kõikvõimas, ja seda just Marsi “rahustamise” puhul. Veel hullem, mingil seletamatul kombel hakkavad Marsi pealispinnal olevad kaitseehitised lagunema... Mis või kes seda põhjustab? Vastus: tuleb vaadata iseendasse. Nagu öeldud, viimase kümnendi kohta ebatüüpiline Hargla tekst, küllap on see autorile endalegi vahelduseks Süvahavvast ja Melchiorist.

Triinu Meres “Nahk”

Meres on eesti ulmega seonduvas kirjanduses üks neid harvu autoreid, kes paneb lugejaid oma tegelasi nö füüsiliselt tunnetama. Et ei ole lihtsalt mingi mees- või naiskangelane, kes midagi teeb ja siis vahel järgneb sellele ka füüsiline reaktsioon (ning keda lugejana jälgid nö kõrvaltvaates); Merese tekstide kangelase puhul sind tõmmataksegi selle kangelase naha alla, idee järgi sa hakkadki tundma sellist... füüsilist, lihalikku emotsiooni, aistingulisust. Käesoleva looga on autor taas laiendanud oma ampluaad ja seekord on kangelannaks libahunt. Libahunt, kes pole lugenud “Libahunti” (lk 27) ja kel tekib suhe nö perepojaga, kelle isa on vägagi ettevaatlik libade suhtes (ja seetõttu poja pärast kaitsval (või ka ennetaval) positsioonil). Tulemuseks on konflikt, kus seinalt kargab maha lastud hundi nahk. Päris psühhedeelne lugu.

Heinrich Weinberg “Vihma seitse nime”

Autor on väheke samas kambas Lew R. Bergiga, ehk siis on põnevust, relvi ja olendeid. On Yellowstone'i nimeline planeet (sellega on seotud Weinbergi varasem lugu), kus inimtegevuseks leidub kaks mingil moel sobivat piirkonda – on kõrbealad ja mägedes asuvad nö vihmaalad, kust siis suunatakse alla kõrbealadele vett, et seda elus hoida; seal kõrbealal asub asunike põhimass ja valitsus. Ühel hetkel otsutas valitsus (taaskord) veereservuaarid suurema kontrolli alla võtta (kuna tundub, et veepuhastusjaamades pole kõik korras, elanikele ikka veel ei jagu vett) ja saatis selleks ühe sõjaväeosa sinna korda looma. Üksus jõuab läbi raskuste kohale, kogedes teel mitmeid olukordi, millega seni pole kokku puutunud – mäestikus sajab pidevalt vihma (milline vee üleküllus ja priiskamine kõrbeelanikele), lisaks on kohalik fauna pagana imelik ja verejanuline. Üksus võtab mäeasula enda kontrolli alla, ent seda üürikeseks ajaks, sest mingi haigus hakkab äkitselt nende hulgas väga kõvasti ridu harvendama. Miks ja mis edasi saab, eks see selgub jutust. Ma pole esimene ega viimane lugeja, kes Weinbergi kahe ilmunud teksti peale arvab, et seda autorit tasub jälgida ja huvitav oleks näha, mis võiks järgmiseks ilmuda, kas jätkub Yellowstone'i planeedi saladuste muukimine või katsetab autor midagi muud. Hea tahtmise korral võiks sellegi loo romaaniks ümber kirjutada, samas – miks peaks.

Krafinna “Kirsipuu valvur”

Kurblik lugu tulevikumaailmast, mis on üks lohutu koht. Traditsioonilist loodust leiab vaid kaitsealadelt, kuhu on viidud isegi koerad kui väljasurev liik. Jutust ei selgu, mis sellise eluslooduse varisemiseni viis – õnnetus või inimtegevuse tagajärg vms. Igal juhul oli inimesi, kes ei pääsenud sellest surevast loodusest minema (no samas botaanilised värgid pole täiega kadunud), nagu selgub Kerdile, kes avastab midagi ootamatut.

Osvald Soobel “Väikeses majas raudtee ääres”

Autor on niivõrd sissevõetud loodud mütoloogiast, et see muutus lugemisel aegajalt jälgimatuks (nojah, seda teksti lugedes olin ise väsimusest sodi). Eks oleks soovitav tunda Täheaja teksti ja vast ka varasemat lugu. Mingil moel võiks öelda, et Soobel on praegu ehk eesti radikaalseim fantasy-autor, igal juhul on tal see... eriskummaline maailm, kus katid ja kärbid ringi sebivad ja aegajalt inimestega konflikti satuvad. Kas see lugu on huvitav või jabur, ei oskagi öelda, igal juhul autorile on see maailm käpas ja ta künnab seal hoolsalt.

J.J. Metsavana “Ajukaabe”

Lugu siis sellest, kuidas virtuaalkoopiad hakkavad bioloogilisele originaalile vastu mässama. Ja tõepoolest, ühel koopial õnnestub lihaks saada, kuid siis ta avastab, et keha, kuhu ta maandus, on... masendavam kui koopiale eraldatud osa virtuaalruumist. Kuni... Noh, selle looga ei liiguta Metsavana mägesid, aga eks mingi teema läbikirjutamine ole ikka kasulik.

Bix Pokupoeg “Mamma”

Kuidagi ärritav tekst, ehk oli tobe see Poisi ja Külalise teineteise keha avastamine, et läks nagu... liialt kaugele. Nojah, eks siin loos võib näha midagi sellist, et nö katseklaasis inimese üleskasvatamine võib olla õige eriskummaline (iseasi, kui palju see Mamma omapoolne kasvandike suunamine rõhutas mehe ja naise soorolle; mis võinuks olla sooneutraalse harimise puhul?). Ma ei tea, igal juhul häiriv tekst.

Martin Kirotar “Uus algus”

Lugu Liisist, kes satub inimeste ja tehisinimeste vahelisse madinasse. Mitte et ta seda ise soovinuks, aga selgub, et andmesisestajana töötades on ta kokku puutunud millegi valgustkartvaga, muutudes nii inimeste kui robotite ja androidide huviobjektiks. (Konflikt selles, et 20 aastat tagasi näis, et robotid hakkavad töömasinate staatusest iseseisvuma, mistõttu inimesed võtsid ette nende “lihtsustamise” - ent alles jäid nö undergroundrobotid, kes veel võitlevad endi õiguste eest.) Sest Liisi pole mitte lihtsalt Liisi Mets, vaid midagi enamat nagu šokeeritud neiule jutu jooksul teada saab. Päris tore ja sirgjooneline lugu.

kirjanduslik päevaraamat