Paar meest kaovad. Kuniks selgub.
Koletud mõrvad. Ohvrite piinarikkad surmad. Kes küll midagi sellist
teeb. On ta hull. Mis neid mõrvatuid ühendab. Vägivald naiste
vastu. Või veel midagi. Ei tea. Pilkane teadmatus. Wallander ja
Ystadi politsei on vapustatud. Kohalikud on marus ja kardavad. Nende
arvates ei tee politsei midagi. Kohalikud otsustavad iseend kaitsta.
Pole hea mõte.
Sügis. Mõned plusskraadid. Pimedus.
Talv pole kaugel. Mõrvar ei mõista politsei abitust. Kuid ta peab
vägivaldseid mehi edasi tapma. Taaskord adub Wallander Rootsi
ühiskonna rappajooksmist. Niisamuti ei lähe tal Baibaga kõige
paremini. Sarimõrvari jälitamine sunnib uurijaid meelemärkusetuseni
töötama. Ja ikka pole selgust. Tuleb mõelda teisiti. Nagu kunagi
Rydberg soovitas.
Et mõrvariks võib osutuda kujutletust
hoopis keegi teine. Aga kes ja miks. Lõpuks selgub. Ausalt.
“Ühiskond oli muutunud karmimaks. Inimesed, kes tundsid end oma maal ebavajalikena või lausa ebasoovitavatena, reageerisid agressiivsuse ja põlgusega. Wallander teadis, et vägivallal on alati mingi põhjus. See, kes kasutas vägivalda, tegi seda mingi tagamõttega. Kõigepealt peame julgema tõde aktsepteerida, alles siis on lootust ühiskonna arengusuunda pöörata.” (lk 205)
Mankelli puhul on teatav võlu selles,
et ta kirjutab lihtlausetes. Muidugi mõjub mingil hetkel selline
lihtlausetega tulistamine vähe masinlikult või emotsioonitult –
tagakaanereklaam nimetab seda küll laetud pingega tekstiks. Et
autoril on vaja igas raamatus Wallanderi emotsionaalselt rappida,
laseb ta selles osas uurija isal äkitselt siitilmast lahkuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar