Ray Bradbury – Põrmust tõusnud (2015)

Sellest kollaažromaanist kerkivad esile kolm juttu: “Oktoobrist läänes”, “Onu Einar” ja “Rändav nõid”. Ehk seepärast, et need jutud on võrreldes teiste tekstidega kuidagi selgemad, loetavamad, pole nii palju autoripoolset sellest õudusolendite ja vampiiride Perekonnast sosistamist ja leelutamist.

Mingil moel võiks mõelda sellest romaanist kui ameerika mingilaadsest protoheinsaarest. Ehk on see mõte ülekohtune Heinsaare suhtes, aga maailmade ja detailide toimimine on autoritel sarnane, kõik need nurgas tolmumised ja meeletud rändamised ja unistuste jahtumised ja metsikud õidepuhkemised ja palju muud vallatut ja fantastilist. Ainult et Heinsaar pole nii suletud omamütoloogiasse nagu Bradbury, kelle tekst kõlab siin vahel... nati seosetu sonimisena. (Muidugi ei võrdle ma autorite kogu loomingut, jutt on vaid käesolevast romaanist ja selle sarnasusest Heinsaare osa jutuloomega – iseasi, kui pensioniealine Heinsaar hakkaks niisamuti nooruspõlve jutte (v.a. onu Paul) romaaniks siduma.)

Nojah, ei saa kuidagi öelda, et käesoleva raamatu puhul oleks minu silmis tegu fantaasiakirjanduse tippsaavutusega, pigem maiuspalaga Bradbury palavalt austajatele; autori loomingut tundmata on selle raamatuga üsna keeruline suhestuda, on mingi ilus jahumine ühe punkti ümber. Justkui lastekirjandus, aga siiski mitte. Nagu kulunud retrovärk või nii.

“Seal lebas Cecy, tasakesi rahutuste üle naeratades, juhatades tuhandeid Pere liikmeid lendama siia, jalutama sinna, laskma tuulel end kanda, maal end külge tõmmata, olema leht, olema võrk, olema huulteta naeratus, olema suuta kihv, olema kontideta nahk, olema koidueelne udulinik, olema nähtamatud hinged korstnasuudest, kõik kuulake ja pange tähele, minge, teie itta, teie läände, pesitsege puudel, puhake aasade rohul, sõitke lõokeste turjal, ajage koertega jälgi, äratage kasside huvi, leidke peitupugemiseks kooguga kaeve, jätke talumaade vooditele ja patjadele nõgusid, mis ei tule peadest, ärgake päikesetõusul koos koolibritega, pugege loojangul mesilastega tarru, kuulake, kuulake kõik!” (“Tagasi põrmu”, lk 126-127)

ulmekirjanduse baas