29 aprill, 2015

Jüri Kolk – Otse aia taga (2014)


Kolk on autor, kelle tekstid puudutavad vahel hingekeeli. Kuid see kogu jääb kaugeks. Siin eksperimenteerib autor pikemate vormidega ja on kaotanud luule. Liiga palju? Rohkem enesekriitikat? Aeg liikuda teiste kirjastuste manu? Võibolla mul endal oli miski antipoeesia hetk, aga see kogu jäi katsetuseks, mis õieti tööle ei hakanud. Jah, kõik need intertekstuaalsed mängud jne, noh, kaua neid ikka kolkida.

ÜHE ARENGU LUGU 
tõepoolest
olen hullupööra pingutanud
loen filosoofilisi traktaate
kirjandusklassikat
magan maleõpik padja all
olen õppinud vehklema ja ratsutama
laertesest vehklen iga kell paremini
pesen ja harjan ja vuntsin ennast
vähemalt sama põhjalikult kui oma hobust
lähen mõistlikul ajal magama
sandaalidega sokke ei kanna
olen aru saanud
võrdsed õigused ei tähenda võrdseid võimeid
isegi mitte kohustusi
küll ma olen endast ehitanud
seda ideaalset meest
meest kellele sa viitasid
meie viimasel kohtumisel
sa võid olla uhke
suudad tõesti inimest muuta
mina ju muutusin
see on võimalik
ilmselt on kõik võimalik 
aga see uus mees
see uus mees ei armasta sind
ma ei tea millal see juhtus
(lk 39)




TURUNDUSTEOORIA

narri põldu
kasvõi kord
põld on iga
tähelepanukübeme eest
ülevoolavalt
tänulik
(lk 50)




PUU OLEN 
puu olen
minu hingelind
on rähn
(lk 63)




ÕIGE SUHTUMINE

sellise suhtumisega
nagu teil
saab igal ajal
tööd
ja igas ametis
infarkti

(lk 70)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar