Veel üks lugu “Old Mars”
antoloogiast, ja taas vürtsitatud musta huumoriga. Tegevus leiab
aset vanamoodsas Marsil, inimkond peab seal kauakestvat sõda jumal
teab kui veidrate olenditega, võitlused on olnud igati vägevad ja
heroilised.
Sellesse sõjamaailma on kutsutud Maalt
siinsetele sõjaväelastele esinema vananev ooperilaulja, kelle
kuulsusrikkad päevad kaovad üha kaugemasse möödanikku. Aga noh,
maestrot see tagasihoidlikumaks ei tee, diivalikult nõuab ta endale
erikohtlemist jne – ja on pidevas rahahädas (õigemini rahatu).
Loo jutustajaks on selle maestro abiline, kes abistab teda
argitoimingutes ning saadab esinemistel klaveriga.
Mänedžer saadab maestro esinema
vapratele eesliini sõjameestele – eks seal ohtlik
ole, aga küll
saate hakkama. Ent läheb vähe teisiti ning laulja koos saatjaga
satub keset turneed tõeliselt ägeda lahingutegevuse keskele,
mistõttu peale pikka ja ohtlikku pagemist avastavad nad end lõpuks
keset hiiglaslikku lahingupaika, kus segamini nii inimeste kui
võõrliikide kehad ja tehnika. Ent... nüüd kohtub laulja oma
suurima fänniga ja ekstreemsetest oludest hoolimata tuleb tal
esinemisel taas sära silmadesse.
Et siis selline üpris fantastiline
lugu vanamoelise ulme võtmes. Kiiksuga laulja ja kõik need Marsi
olude eripärad keset röögatut sõjatehnoloogiat ja võõrliikidest
olendeid. Omamoodi naljakas ja kerglaselt traagiline lugu, eh,
tragikomöödia niisiis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar