Kui seni tundus Nagata olevat üsna
rahulike tekstide autor, siis see lugu on mölinavaba ja puhas action
algusest otsani.
Juhtub siis selline uskumatu asi, et
kuskil palaval maal missioonil olev ameerika sõjaväerühm satub
peale välilaagri raketitabamusega lähedalt tunnistamist... teise
dimensiooni (välibaas asus kahtlasel mäel, mis peale raketitabamust
läks puhta puruks). Seal on vaid punane kõrb, pole päikest ega
tuult, kuid valitseb neljakümnekraadine kuumus ja seal tegutsevad...
deemonid, ligi kahe ja poole meetri kõrgused ilged elajad, kes
vuhisevad liivatormina kohale – pealegi relvastatult, nagu selgub
peale nende lõplikku kehastumist. Tekib küsimus, et kas see koht
ongi põrgu?
Jama värk, mille puhul vaid üks hea
asi – kui neid ründav deemon tapetakse, siis avaneb nö värav
vist tagasi meie dimensiooni (aga see pole kindel). Ja seda väravat
saab kasutada vaid üks inimene. Probleem aga selles, et deemonid
õpivad ja täiustuvad – kui algul on nad relvastatud koletisliku
mõõgaga, siis nüüd on ilmunud nende kätte automaatrelvad,
millest õpivad siis inimesi laskma. Ja tapmine ise on natuke kahe
otsaga asi – surra võb ka sõbraliku tule läbi.
“Whitebird knew – they all knew – that the longer any of them stayed in that place, the more likely they were to die there. The demons might kill them or, worse, the demons might stop trying to kill them. If the demons didn't come hunting them, if there were no demons to kill, there would be no passage back, and whoever was left behind would die of thirst.” (lk 292)
Nagu öeldud, puhas action oma
kangelaste ja antikangelastega (ja nendeks pole ainult deemonid –
keegi ei taha jääda sellesse maailma elava või surnuna maha –
kui selgub, et on veel üks võimalus sealt pääsemiseks). Priima
adrenaliinilugu, hullumeelne kuum dimensioon ja tempo tempo tempo
(ehk ka mingi arvutimängulik loogika? Autor nii ei arva).
Huvitav ;)
VastaKustuta