George R.R. Martin, Gardner Dozois, Daniel Abraham – Põgenemine (2015)

Hiljuti olen seda romaani lugenud, aga nüüd tõlgituna üle lugedes ei mäletanud sisust midagi. Teksti võiks nimetada arenguromaaniks, ainult et veidi harjumatus võtmes – nimelt elab mingilaadse arengu läbi Ramon Espejost tulnukate poolt koostatud kloon (tulnukad tegid Ramon Espejost klooni, kes... areneb?). Ja õige Espejo... tema osutub kloonile tülikaks (või noh, arusaadavatel põhjustel tahtis tulnukate poolt jälitatav Espejo oma kloonist vabaneda). Eks paljudes inimestes leidu midagi head või õilist, kui vaid inimene leiab endas jõudu selle avanemiseks (see on muidugi igati naiivne arvamus jne).

Lugu ulmepõneviku laadis – Espejo tapab kõrtsitüli käigus ühe rikka ülbiku, peab seejärel linnast põgenema uurimata metsikutele maa-aladele (ta ametiks ongi planeedilt maa-varade otsimine), kus satub peale... peidus olevatele tulnukatele. Kes või mis need täpselt on, pole teada – ühegi senituntud tulnukarassi esindajad küll mitte. Ja siit jaguneb lugu kaheks – Ramoni ja klooni põgenemine ja juhtumised kolkaplaneedi ürgses looduses. Tagaajamine, võitlus metsiku kiskjaga, parvega mööda jõge pagemine, Ramoni ja klooni pingelised suhted. Ning seejärel intriigid nende tulnukatega, kes tahavad teada peitunud tulnukatest, keda otsitud ehk tuhandeid aastaid.

Tekst on tempokas, kangelane elab üle nii füüsilisi kui vaimseid madinaid. Vast üle keskmise ulmeromaan (seda hämmastavam, et esimesest lugemisest ei mäletanud praegu midagi, ometi vähem kui kaks aastat tagasi postituse teinud).

lugemissoovitus