Šolem Aš – Oru laul (2015)

Eks eemalt vaadates tundub tekst olevat kui juudi sotsrealism või rahvusromantika – töö kiitmine ja olude kujundamine tuleviku nimel, juutide unistus endale kodumaa saada ja see rahvale ülesehitada. Üheks projektiks on kibuutside rajamine (romaan ilmunud 1938. aastal), kus peamiselt Ida-Euroopast sisserännanud juudid asuvad üheskoos maad harima; selle raamatu puhul on ette võetud ühe soise oru ülevõtmine – mis osutub kontimurdvaks ja tervistkahjustavaks tööks. Enamasti on sisserännanute puhul tegemist endiste linnainimestega, kõik tööd ja olukorrad tuleb enamasti oma jõu ja nõuga lahendada; ent keeruliste saatustega noortel juutidel on elu jooksul mõndagi õpitud.

Ehk siis, raamat paljukannatanud inimestest, kel on reaalsed (elust suuremad) ideaalid, mille nimel end lõputult vaevata – rajada üheskoos kodu, kuhu on viimaks võimalus paigale jääda (õigemini küll naasmine juurte juurde). Autor ei üleidealiseeri juudi asunikke, ka siin on inimesi, kes pole nii üheselt füüsilisele ülesehitustööle pühendunud. Ja muidugi araablastest naabrid, kes küll müüvad asunike jaoks maid, ent samas ei mõista nende püüdlusi. Autor mõistab vast ainsana teravamalt hukka neid juute, kes koloniaalvõimudega koostööd teevad ja nii Iisraeli unistusele pigem taagaks on.

Üpris vanamoodne romaan, aga samas üldiselt helge ja kosutav tekst – ikka on tore tajuda, et inimestel on tõelised ideaalid, mille nimel tehaksegi enesele armu andmata tööd. On armastustki, mis kõige selle töörabamise hulgas vaikselt õilmitseb, kes armastavad armastusest, kes armastavad teist juudi rahva hüvanguks.

“Siin on tõeline, tegelik elu, mis alati olnud ja mis alati saab olema, elu, mille alguseks on esiisad Aabraham ja Jaakob ning mis kestab praeguseni. Tema, Burlak, on parandanud oma isa ja oma esiisade vea, on tagasi tulnud ning taastanud sideme oma esiisade Aabrahami ja Jaakobiga – ning tema, Burlak, on lüli ahelas, mis ulatub muistsest ajast tänasesse päeva. Nüüd saab ta aru, mis mõte oli sõjal ja bolševike võimuletulekul: kõik toimus selleks, et tema, Burlak, saaks parandada oma vaneamte ja esivanemate vea. See on tema elu eesmärk, samuti see, et ta seisab siin ja mõtleb keset ööd. Ta valvab pulli, kes peab viljastama Iisraelimaa lehmi, et need annaksid rohkem piima ning sünnitaksid tugevamaid vasikaid, selleks et toita Iisraeli elanikkonda. Selline on tema ülesanne pikas reas, mis esiisast Aabrahamist ja Jaakobist ulatub temani, Me'ir Burlakini, Leedu rätsepa pojani Krimmist Zlatopolskist.” (lk 108)