Meelis Friedenthal, Martin Kirotar, Krafinna, Kadri Pettai (Täheaeg 14, 2015)

Meelis Friedenthal “Võõras jumal”

Ohjah, on üks kummastav näide veiderulmest. Mägedes elavad sõrgadega inimesed (?), nende lähedal koobastes peituvad kaks jumalat, kes miskis alg- või ürgolluses sulpides moodustavad... justkui kehasid. Ühel on munajas pea ja teisel on munajas pea, kahe peale jagavad suud, silmi, kõrvu, nina ja jäsemeid. Ja seda mitte vennalikult, vaid kavalama ja nahhaalsema eesõigusega. Inimsõraliste hulgas elab poiss Evlastis, kes unistab täiskasvanu elu alustamisest, ent selleks tuleb läbi teha rituaal, mis toimub ühe teise jumala koopas – kust külamehed käivad soola toomas. Ent just nüüd, kui peaks toimuma Evlastise ja teiste noorte initsiatsioon, keeldub külajumal neile soola andmast, sest tal endal on seda vaja. Meeleheitel nooruk tormab ise seda püha soolakoobast otsima, ent satub kokku hoopis nende kahe veidra pooliku kehaga jumalaga, kes on oma soolakoopast välja koperdanud. Mis veel hullem, üks neist võtab endale Evlastise jalad, mispeale poiss peab krabama endale jumala mahajäetud jalad – mis on karvadeta ja varvastega. Poiss koperdab sinna koopasse, avastab soola ja vangub tagasi kodukülla, kus tekib skandaal – miks tal sellised jalad on? Pahased külamehed siirduvad seda veidrat jumalat otsima, kes sellist kurja teinud.

Lugu on igati veider ja see on muidugi tore, kindlasti on taustal miski mütoloogiline aines (aegajalt hüütakse Empedoklese nime), aga mis just, seda hetkel ei tea. Omapärane värk.

Martin Kirotar “Seeme”

Fantasylaadne lühilugu sellest, kuidas alternatiivajaloolisel Prantsusmaal on keegi Valge Kardinal lasknud valla katku, et seeläbi koristada ära kiriku ja inimestest patused, ja nii alustada uue parema elukorraldusega. Noh, millal varem on genotsiid midagi asjalikku korda saatnud? Ühesõnaga, Prantsusmaa on inimestest tühi, üksikud ellujäänud pole just lootustandvaim materjal uue inimkonna loomiseks. Ringi rändab Külvaja kiriku preester (sealt kirikust algaski see Valge Kardinali katk), kes kandvat endaga kaasas Seemet, Külvaja pühakirja järgi peaks viimases hädas inimkonna päästma. Ainult et, kuhu Seeme külvata? Või kuidas seda kaitsta näljaste röövlinägude eest, kes tahavad süüa nüüd ja kohe, mõtlemata pikemale perspektiivile? Nojah, lahendus saabub oma ilus ja koleduses.

Krafinna “Sinised silmad”

Kogumiku esimene täiesti maine lugu, on kaheksakümnendate lõpu Viljandi ja seal peituv... folkloorne õudus! Nojah, eks see ole varjatud õudus, pole sellest jälgi rahvapärimuses ega rahvaluulekogudes (kas selline koht nagu Tontaugu tõesti eksisteerib?). Tütarlaps Kirsten koges lapsepõlves Viljandis suvitades järves ujudes midagi üleloomulikku, ja see segane kogemus jäi alateadvusse aastateks püsima ning tuleb esile siis, kui neiu nüüd Viljandi kolledžis raamatukogundust õpib ja ühel suvisel päeval otsustas uuesti selle järve üle vaadata.

Et siis jah, võrreldes, eelnevad viie tekstiga korraga realistlik lugu, mis kenasti läheb etnoõuduseks kätte. Hea meeldetuletus sellest, miks ujumine on saatanast, saab märjaks ja sõgedaks.

Kadri Pettai “Sei-tu-bah?”

Eks Pettai on kirjutanud paremaid lugusid kui käesolev, mõte ja visioon on olemas, aga pole just matsuga lööv. On selline eiteakus paiknev kinnine laager, kus töötavad elu nimel orja staatuses inimesed. On ajakirjanik, kes uurib üht korporatsiooni, mis tegeleb millegi kahtlasega. Lisaks kirjutab ajakirjanik ulmet. Tuleb välja, et selle kahtlase korporatsiooni uurimine võib osutuda tervisele kahjulikuks. Ja nii edasi.