08 mai, 2015

Reidar Andreson, Jaan Meriniit, Kaire Meriniit, Seio Saks (Täheaeg 14, 2015)

Reidar Andreson “Teise päikese lapsed”

Kogumiku avalugu on huvitav ja segane, autori tutvustusest selgub, et autoril on käsil selle loo maailmast romaani kirjutamine. Millest võiks edasi loogiliselt järeldada, et pilt muutub selgemaks. Või vastupidi, läheb nii hard SF-iks kätte, et midagi ei anna välja lugeda.

Lugu siis sellest, kuidas kolkaplaneedil igavlev korravalveametnik Mariel saadetakse kontrollima üht planeeti, millega on side katkenud. Jõuab kohale (32 aastat hiljem, ikkagi kõige lähemal sellele planeedile), ees ootab inimtühi Tähelinn ja ta laev põrmustatakse. Mariel on lõksus! Ja ikka täiega lõksus, sest ühel hetkel hakkavad kaasavõetud turvadroonid teda kaitsmise asemel ründama jne jne, kuni ootamatult ilmub appi... ta kunagine armastatu Mark! Jajah, justkui oleks tegu nõdra lahenduskäiguga... kuid sellele on loogiline seletus.

Loo lõpp jäi hämaraks (jajah, eks muidu ka vahel tekitas küsimusi, milline tehisintelligents millist masinavärki liigutas jne), ent selline see hard SF on. Kiiduväärt on see, et võrreldes “Duumiorus” ilmunud Andresoni tekstiga on see lugu hoopis teisest ooperist – kui Tooni-tekst oli väljapeetult maine (siiski kerge SF mekiga), siis praegune kihutab vägagi uljalt igasugu tehismõistuse jms radadel, ning taustal on küsimus, et kas reaalne homo sapiens sapiens siin enam eksisteerib peale kõiksugu manipulatsioone inimkehaga (okei... see on nüüd minu poolt vähe segane lause).


Jaan Meriniit, Kaire Meriniit “Tappa naer”

Tekst on omapäraga kirjutatud, aga vajaks veidi toimetamist ja miks mitte ka uuesti lahtikirjutamist, tekstisisesed üleminekud ühest olukorrast teise on vahel õige äkilised või märkamatud. Bill pole just eeskujulik kangelane, eks ta vahel on selline õel või ülbe või julm, tapmine kui selline pole just asi, mis paneks teda üheksa korda mõõtma ja üks kord lõikama. Muidugi, kangelane ei peagi lugejale pakkuma positiivset, lihtsalt Bill on autorite poolt välja kukkunud selline... mitte just eeskuju pakkuv. Vahest on see autorite loodud maailm ülemaagiline, igal sammul ei pea miskit üleloomulikku peituma (ja mis see Idarinne on?). Ehk siis, võibolla on tekst veidi ülekoormatud ja ehk järgmised seda maailma käsitlevad lood võiksid veidi tasakaalukamad olla, ehk ei pea kõik nii ülemõistuse ebaharilike olema.

Ahjaa, lugu siis sellest, kuidas miski üleloomuliku lahingukooli õpilane saab lõputööks ülesande minna uurima, mis kahtlast on toimumas ühes maakohas. Kui teistel õpilastel on konkreetne ülesanne, siis tal selline hägune värk ja teadmatus. Teel sinna kolkasse tutvub ta ühe mehenässiga, kel üleloomulikud võimed. Kui nad kohale jõuavad, selgub, et rinda tuleb pista paari jumalaga (no jumalaid on terve panteon, seega tegemist pole just apokalüptilise juhtumiga). Ja seda siis Bill koos kaaslasega teebki.



Seio Saks “Viimane robot paradiisis”

Eelmisele kahele mölluloole vastukaaluks tekst, mis on selline muinasjutuline mõistulugu. On mäestikus peitub ruraalne org, kuhu aastakümneid tagasi on põgenenud üle impeeriumi rahuarmastavad inimesed – ning enam ei saa siit orust lahkuda, sest muu maailmaga ühendanud mäekuru on aastaid tagasi maavärinas hävinenud. Ja ega keegi lahkuda tahagi. Ent loo kangelane Kerahn on saanud kaardi, mis justkui juhataks orust välja, ja ta läheb uurima, mis seal orgu piiravate mägede taga olla võiks. Et aga mägedest teed leida, peaks ta kohtuma Valvuriga, kel olevat oma nõudmised orust lahkujatele. Noh, kohtuvadki ja selgub midagi muud.

Lühem (siiski 20 lk) ja lõpetatum kui eelmised lood, samuti nö tavakirjanduslikum. Eks tekst läheb iga leheküljega üleloomulikumaks, lõpuks ei julgegi täie kindlusega väita, milliseks see orgu peitunud ühiskond õigupoolest osutus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar