Reidar Andreson “Teise päikese
lapsed”
Kogumiku avalugu on huvitav ja segane,
autori tutvustusest selgub, et autoril on käsil selle loo maailmast
romaani kirjutamine. Millest võiks edasi loogiliselt järeldada, et
pilt muutub selgemaks. Või vastupidi, läheb nii hard SF-iks kätte,
et midagi ei anna välja lugeda.
Lugu siis sellest, kuidas
kolkaplaneedil igavlev korravalveametnik Mariel saadetakse
kontrollima üht planeeti, millega on side katkenud. Jõuab kohale
(32 aastat hiljem, ikkagi kõige lähemal sellele planeedile), ees
ootab inimtühi Tähelinn ja ta laev põrmustatakse. Mariel on
lõksus! Ja ikka täiega lõksus, sest ühel hetkel hakkavad
kaasavõetud turvadroonid teda kaitsmise asemel ründama jne jne,
kuni ootamatult ilmub appi... ta kunagine armastatu Mark! Jajah,
justkui oleks tegu nõdra lahenduskäiguga... kuid sellele on
loogiline seletus.
Loo lõpp jäi hämaraks (jajah, eks
muidu ka vahel tekitas küsimusi, milline tehisintelligents millist
masinavärki liigutas jne), ent selline see hard SF on. Kiiduväärt
on see, et võrreldes “Duumiorus” ilmunud Andresoni tekstiga on
see lugu hoopis teisest ooperist – kui Tooni-tekst oli väljapeetult
maine (siiski kerge SF mekiga), siis praegune kihutab vägagi uljalt
igasugu tehismõistuse jms radadel, ning taustal on küsimus, et kas
reaalne homo sapiens sapiens siin enam eksisteerib peale kõiksugu
manipulatsioone inimkehaga (okei... see on nüüd minu poolt vähe
segane lause).
Jaan Meriniit, Kaire Meriniit “Tappa
naer”
Tekst on omapäraga kirjutatud, aga
vajaks veidi toimetamist ja miks mitte ka uuesti lahtikirjutamist,
tekstisisesed üleminekud ühest olukorrast teise on vahel õige
äkilised või märkamatud. Bill pole just eeskujulik kangelane, eks
ta vahel on selline õel või ülbe või julm, tapmine kui selline
pole just asi, mis paneks teda üheksa korda mõõtma ja üks kord
lõikama. Muidugi, kangelane ei peagi lugejale pakkuma positiivset,
lihtsalt Bill on autorite poolt välja kukkunud selline... mitte just
eeskuju pakkuv. Vahest on see autorite loodud maailm ülemaagiline,
igal sammul ei pea miskit üleloomulikku peituma (ja mis see Idarinne
on?). Ehk siis, võibolla on tekst veidi ülekoormatud ja ehk
järgmised seda maailma käsitlevad lood võiksid veidi
tasakaalukamad olla, ehk ei pea kõik nii ülemõistuse ebaharilike
olema.
Ahjaa, lugu siis sellest, kuidas miski
üleloomuliku lahingukooli õpilane saab lõputööks ülesande minna
uurima, mis kahtlast on toimumas ühes maakohas. Kui teistel
õpilastel on konkreetne ülesanne, siis tal selline hägune värk ja
teadmatus. Teel sinna kolkasse tutvub ta ühe mehenässiga, kel
üleloomulikud võimed. Kui nad kohale jõuavad, selgub, et rinda
tuleb pista paari jumalaga (no jumalaid on terve panteon, seega
tegemist pole just apokalüptilise juhtumiga). Ja seda siis Bill koos
kaaslasega teebki.
Seio Saks “Viimane robot paradiisis”
Eelmisele kahele mölluloole
vastukaaluks tekst, mis on selline muinasjutuline mõistulugu. On
mäestikus peitub ruraalne org, kuhu aastakümneid tagasi on
põgenenud üle impeeriumi rahuarmastavad inimesed – ning enam ei
saa siit orust lahkuda, sest muu maailmaga ühendanud mäekuru on
aastaid tagasi maavärinas hävinenud. Ja ega keegi lahkuda tahagi.
Ent loo kangelane Kerahn on saanud kaardi, mis justkui juhataks orust
välja, ja ta läheb uurima, mis seal orgu piiravate mägede taga
olla võiks. Et aga mägedest teed leida, peaks ta kohtuma Valvuriga,
kel olevat oma nõudmised orust lahkujatele. Noh, kohtuvadki ja
selgub midagi muud.
Lühem (siiski 20 lk) ja lõpetatum kui
eelmised lood, samuti nö tavakirjanduslikum. Eks tekst läheb iga
leheküljega üleloomulikumaks, lõpuks ei julgegi täie kindlusega
väita, milliseks see orgu peitunud ühiskond õigupoolest osutus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar