Michel Houellebecq – Saare võimalikkus (2015)

Houellebecqi romaani lugemine pole just suurem lõbu ega mõnu. Loosunglik, tihe tsiteeritavus, kõle pessimism ja järelejätmatu provotseerimine, selline vastu voogav tingel-tangel on üsna väsitav. Samuti name-dropping, mis eeldaks lugejalt kümne ja enama aasta taguse kultuuri ja Prantsusmaa olude mäletamist, tõsi küll, see on peamiselt teose esimeses pooles. Tekst on häiriv või ärritav vastavalt maitsele.

Lugu jaguneb kaheks, kenasti vahelduvad kummagi poole peatükid. Esimene pool on koomik Davidist, kes elab tänapäeva näruses maailmas. Teine lugu on Davidi kahest järjestikusest kloonist (kui üks kloon lõpetab elutegevuse, alustab seejärel järgmine 18-aastase kehas, raamatu esinevad kloonid on jõudnud 24. ja 25. isendini – kuidas see taassünd nii kiirelt toimub, jääb selgusetuks), kes kommenteerivad oma esiisa tegemisi ja mõtteid (kuna see on oma eluloo kenasti kirja pannud) ning elavad neohumaanide elu kahe (?) tuhande aasta pärast tulevikus. Koomik pole just elurõõmus inimene (see olevat koomikute puhul tavaline), kes on lükanud üha provotseerivamate töödega oma tähelendu kõrgemale. Kuni viimaks on David materiaalselt täiesti kindlustatud ja mees leiab oma neljakümnendatel elusaastatel, et tal pole enam huvi ega jaksu selle masendava tööga edasi tegelda. Ühtlasi saabub tõdemus, et nüüd on ta ka vana. Ja eakus, see on lõpp. Naine pole enam see nagu mõned aastad tagasi tutvuse algul, kas neil üldse tõelist armastust oligi. Mõne aja pärast satub David kokku noore armukusega, kellega kogeb veel võimsaid lihalikke hetki, kuid seegi ajutine nähe – sellele naisele on ta üks seiklus teiste seikluste seas.

Neil mandumise aastatel saab ta üha lähedasemaks ühe üsna jabura ususektiga, mis jutlustab individuaalsust, hedonismi ja taassündi. Selleks tegeleb sekt klooniuuringutega – eesmärgiks siis elada niikaua kuni tõelist elujõudu jagub (neljakümnenda, viiekümnenda eluaastani?), siis planeeritult surra ja lasta kloon ellu äratada. Ja nii kloonide vaheldumisega saavutadagi surematus – või no vähemalt nii kauaks, kuni taevast tulevad Maa peale tagasi elohimid (kes/mis on sekti järgi kunagi maapealse elu loonud). Kloone on geenmuundatud, neile on eluks vajalik päike ja soolane vesi. Nagu selgub, tabab tulevikus Maad ränk tuumasõda ja muud kataklüsmid, ent need kloonid jäävad püsima ja neist on saanud neohumaanid – Maale on alles jäänud käputäis taasmetsistunud inimesi, kes elutsevad oma räpases ja võikas eksistentsis.

See on nüüd romaanist umbmäärane ja segane kirjeldus (muidugi jäid kirjeldamata olulised hetked ja teised tähtsad liinid). Ühelt poolt Danieli võrdlemisi... provotseeriv elu ja naudinguteotsing, teiselt poolt ihadeta kloonide steriilne eksisteerimine. Mõlemal puhul armastusetus; arusaamatus, mida eluga peale hakata. Koomik nüpeldab lääne ühiskonda ja selle moraali ning noorusekultus, oma osa saavad ka juudi ja moslemi kultuurid. Ja no muidugi seksuaalsus kui inimkonna alustala, ja võimalused rahuldamiseks. Eks siis autor provotseerib edasi ja nii mõnigi olukord on vastuvõtmatu – aga selline see lääne ühiskond on, üha tuimenevaid meeli tuleb turgutada aina äärmuslikumalt.

Sellest lähtuvalt on Houellebecqi kujutatav tulevik... lohutu (postapokalüptiline, düstoopia?). On neohumaanide pesad, kus nad ühekaupa elavad ja soovi korral omasugustega suhtlevad. Erilist huvi selleks pole, sest noh, seksi pole neile vaja, on vaid intellektuaalsed nö vajadused oma esivanemate mälestuste uurimiseks (ja sellest lähtuvalt enese loomiseks, ka kloonid kirjutavad detailselt üles oma elukogemusi) – millest kasvab välja mõistmatus meieaegse ühiskonna toimimise kohta. Steriilsed neohumaanide kaitstud alad, mille ümber laiub metsikus, kus halvemal juhul elavad metsistunud inimesed, inimjäänused tuumakatastroofide ja sellele järgnenud kataklüsmide ajastust. Inimesed elavad neohumaanidega üsna samas võtmes – ka neile pole vajalikud elujõudu kaotavad isendid, kes siis hävitatakse ja näiteks süüakse ära. Ja nii edasi. Neohumaanid võiks meenutada pisut Tarlapi urfüüte (jajah, nood hoopis lõbujanulisemad ja pealegi kuue jäsemega; huvi pärast võiks keegi võrrelda kummagi autori nägemusi inimkonna toimimistest).

Autori nägemust olevast ja tulevast on terav ja lohutu. Ja vastik ja ebamugav. Natuke naiivne tundub visandus islami usu kokkuvarisemisest sarnaselt nõukogude režiimi lagunemisega; või selline prantslasliku sekti üleilmne võidukäik – kuigi nagu Lotman on sedastanud, siis perifeeriast tulevad impulsid, mis muudavad tsentrit. Eks alati võib mõelda, et autoritel on kõige selle negatiivsuse juures miski oma, peidetud positiivne programm (kasvõi McCarthy “Tee” puhul), aga selle romaani puhul... nagu hästi ei usu. (Ses suhtes on huvitav Vikerkaares ilmunud Houellebecqi surmakäsitlus, mis näeb lõpplahenduses headki või nii.)

“Ma nägin nüüd selgesti, kuidas võtab kuju cosa mentale, viimne piin, ja sel hetkel võisin ma lõpuks öelda, et ma sain aru. Seksuaalne nauding pole mitte üksnes nii rafineerituse kui vägivalla poolest üle teistest naudingutest, mida elu võib pakkuda; see pole mitte üksnes ainus nauding, mis ei kahjusta organismi, vaid aitab hoopis selle vitaalsust ja jõudu hoida parimas vormis; see ongi tegelikult ainus nauding, inimelu ainus tegelik eesmärk, ja kõik teised naudingud – olgu need siis seotud rikkaliku toidu, tubaka, alkoholi või narkootikumidega – on üksnes naeruväärsed ja meeleheitlikud kompensatsioonid, tillukesed enesetapud, mida ei juleta õige nimega nimetada, katsed hävitada kiiremini keha, millel polnud enam ligipääsu ainsale tõelisele naudingule. Niisiis oli inimelu korraldatud kohutavalt lihtsal moel ja paarkümmend aastat pilnud ma oma stsenaariumite ja sketšidega teinud muud kui tiirutanud ümber tegelikkuse, mida ma oleksin võinud väljendada paari lausega.” (“daniel1, 25”, lk 293)

tilda ja tarakanid