28 mai, 2015

Rick Yancey – Ääretu meri (2015)

Nagu ikka triloogiate puhul, on siingi teine osa pigem segadusttekitav, ühelt poolt on vaja tekitada põnevuse heaks rohkem lootusetust, teiselt poolt jätta lootusekübe, sest kolmandas raamatus tuleb ju ometi suur (ja õnnelikuvõitu) finaal. Kui esimeses raamatus on suur tähelepanu kogu selle inimhävituse protsessi algusel ja etappidel, siis siin raamatus on minevikule vähem tähelepanu pööratud (noh, saab küll teada mõnede tegelaste taustast), tegevus jääb tammuma Camp Haveni purustamisele järgnevas olukorras, kus põgenikud peavad leidma tee, kuidas edasi tegutseda või siis hävingule vastu sammuda. Kes jäävad ellu, kellel on võimalik uuesti kohtuda, mida tähendab sellise baasi kaotamine tulnukatele ja millised plaanid neil nö metsikute inimestega edasi on. Inimkonna tulevik näib olematu.

Kui eelmine raamat oli eelkõige Cassie raamat, siis praegu kerkib ehk rohkem esile teine tütarlaps, Ringer, kelle saatus muutub peale otsingule minekut vägagi keeruliseks – sest Voschi kätte langedes on sellel neiuga hoopis omad plaanid. Mis Ringeris just ülemäära vaimustust ei tekita. Vähemalt leiab ta rahu oma... kehaga.

Et tegu on ikkagi masendava hävingulooga, tabab vabu inimesi mitmed valusad kaotused (tulnukad on leiutanud uue viisi inimkaotuste tõhustamiseks) ja vigastused. Ja tunded, mida noored kogevad, need on omas laadis üpris eepilised; Cassie ja Evan, mis küll suudaks nende sidet tõeliselt läbi raiuda. Jajah, niisamuti tänu Voschile jääb senini selgusetuks, et miks ikkagi tuleb Maa peal see inimkond hävitada... või et kas tulnukad on äkki meelepete jne. Ühesõnaga, raamat täis meeleheidet, lootusetust ja kangelaslikkust.

Looga paremini kursis olemiseks (või nautimiseks) tuleks vist tunda teisi populaarseid noortetriloogiaid, vahel tundub, et tekst nämmutab mingit kamakat, millega peaks olema noorteulmet tundes aprioorselt tuttav, ent asjatundmatule jääb fiiling poolikuks või petlikult lamedaks.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar