Mikk Pärnits – Kaotaja (2015)

Pärnits on viimasel paaril aastal avaldanud mitmes laadis posu raamatuid seekord on tal ette võetud absurdimaiguline noirkrimka, mis peaks siis lugejaid provotseerima ja neis segadust tekitama. On arutu brutaalsuseni vägivalda, on võimalikke perverssusi, on kahtlasi võimuesindajaid. Meelemürke on samas inimlikes kogustes. Peategelaseks on detektiiv, kes saab kõikjal ja kõigilt vastu pead, noh, on siis raamatu pealkirja vääriline. Autoripoolne peategelase rõõmuga sandistamine käib läbi raamatu ja muutub üsna väsitavaks; nojah, ega autor leia temas niiehknaa midagi positiivset. On lihtsalt selline sitapea, keda teised poksikotina kasutavad ja naeruvääristavad. Kes siis omalt poolt vastab samalaadsete testosteroonlike katsete ja teravmeelse suupruukimisega.

Eks arvatavalt on see teos Pärnitsa poolt mõeldud omamoodi huumoriraamatuna, milles tegevustik on seepärast sedavõrd üle võlli keeratud, et peaks lugejale mõnel moel rajuhuumorina mõjuma. Selliste katsetustega on minu arvates see probleem, et need õnnestuvad haruharva – kiusatus on muidugi suur kõiksugu absurdi ja vängust visata, aga kas see kõik lõpuks tööle hakkab, on ikka paganama keeruline ülesanne. Jah, tekstis on küllastumiseni igasuguseid kilde, sõnamänge, loosungeid ja paradokse; lisaks vajutab autor mõnuga freudistlikele klahvidele. Ühesõnaga, lugeja peaks detektiiviga juhtuvale pahaendeliselt kaasa kihistama, kõik need ebaõnnestumised ja tegelaste üldine närusus, see peaks moodustama lõbusalt jälgi maailma. Ainult et see tekstimaailm jääb üsna kaootiliseks musta huumori kangutamiseks. Kuid eks see olegi Pärnitsa üks võte, proovida provotseerida sipelgapesa ja näha, mis sellest võiks välja kukkuda.

Pärnits pole Eestimaal ainus selline eksperimenteerija, kes püüab krimižanri teistmoodi kvaliteediga täita, näiteks Kivisildnik-Anmanni ühisromaanid tallavad sama rada. Nende romaanide või jutustustega on see häda, et tervet raamatut on ikka ilmatuma raske ühtlaselt lööva tekstiga täita, see läheb kas tüütult korduvaks või maitselagedaks või punnitatuks. Muidugi – eks see sõltub eelkõige lugejast, ühele läheb peale see ja teisele too.

Näis, millega Pärnits edasi katsetab, tal on kirjas nii noorteromaan, lühijutte kui lastelugusid, nüüd siis ka paroodianoir; järgmiseks võiks olla armastusromaan või ulme või aforismikogu või poeem või elulugu või eneseabi? Loodetavasti midagi sellist, mis tal endal vere tõeliselt vemmeldama paneb.

“Siis on teist sorti kaotajaid, kes löödi pikali ning kes üritasid püsti tõusta. Elu ei lasknud neil midagi nautida, vaid niitis nende jalad alt uuesti ja uuesti. Miski nende peas ütles, et just nii peabki olema ja neis on midagi katki. Nad hirmutavad teisi inimesi oma rumala järjekindluse ja enesetapjaliku masohhismiga. Talupoeglikud, metsikud ja ettearvamatu loomuga. Juhm, see olen mina. Ja ma läksin tegema oma viimaseid suuri juhme tegusid.” (lk 77-78)