Daniel Abraham – The High King Dreaming (Fearsome Journeys, 2013)

Antoloogia seniloetud lugudest igavaim tekst. Kui seni tundus Canavani jumalannalugu vähe ilmetu, siis seekordne kuningalugu on minu jaoks ikka päris keskpärane jutuvestmine, selline tekst, mis aitab oma hallusega teistel vähegi elavamatel lugudel natuke rohkem särada.

Lugu siis sellest, kuidas kuulus Kuningas, erinevate riikide ühendaja oma võimu alla, on suikunud surmaunne, aga kuna tegemist ikkagi maagilise maailmaga, siis ta jälgib oma teispoolsusest, mis saab edasi riigist, mida ta oli nii suure vaevaga ühendanud – kas uus valitseja suudab koos hoida alistatud maade juhid, kas jätkub nö demokraatlik protsess ehk üldiste (või õigemini legendaarse Kuninga) ideaalide järgmine. Või siis järgneb kaos, nagu on juhtunud mitmeid kordi, kui elust suurem valitseja on oma kokkuvallutatud impeeriumi maha jätnud (siin loos on küll selline kalevipoeglik ennustus, et kui suurim häda käes, küll siis Kuningas aitama tuleb). Et kadunud kuningal puudub poeg, saab impeeriumi valitsejaks üle noatera ta tütar. Jah, muidugi on tütart kasvatatud isa poolt valitsejaks, aga... kas teda kuulavad teised vägevad valitsejad, kas ta suudab impeeriumi ohjes hoida ja juhtida seda läbi võimalike hädade, kas impeerium areneb edasi? Ühesõnaga, uus Kuninganna seisab vastamisi mitmete raskustega, olgu need siis vaenlased või ilmavimkad. Mis lahenevad alles siis, kui... noh, temast väljub poiss, kellest peaks kasvama järgmine Kuningas (sest troonil saavad istuda vaid õige verega järeltulijad).

Noh, selline actionivaba paatoslik lugu. Nagu õrnalt vihjatud, pole lugu just modernsetest aadetest kantud, ses suhtes pole vast suuremat vahet, kas lugu ilmus 1953 või 2013, ikka selline... traditsiooniline mull-mull-mull, sobilik žanri paadunud austajatele.