Terry Bisson – About It (Year's Best SF 16, 2011)

Ilus südamlik lugu, samas mitte nii väga ninnu-nännutav. Jutustaja töötab geneetikalaboris koristajana ja toob sealt endale koju ühe seal loodud lumemehe, mis polnud laborile just õnnestunud projekt ning niiehknaa oli plaanis see toode hävitada. Aga et koristaja sai laborirahvaga hästi läbi, siis, miks mitte, viigu koju. Ja kutil oligi parem, seltsiks või nii, on kasvõi pühade ajalgi keegi kodus lisaks. Lumemees oli selline chill tegelane. Istus majatrepil ja vaatas kaugusse. Vahel vaatas koos kutiga ka telekat. Ümbruskonna poistele meeldis selline hiiglaslik karvane olend, polnud ähvardav ega midagi, ta lihtsalt oli. Kui muidu lumemees end puutuda ei lasknud, siis ühe poisiga sai see ühele lainele, ning õppis poisilt tervituseks kätt suruma. Aga muidu, istus majatrepil või oma kuudis, midagi vist mõtles ja tundis, aga kes teab.

Kuid geenitoodetega on see värk, et mingi aeg... need jõuavad oma toimimise lõpuni. Nii ka lumemehega. Ja lõpp on nende puhul vähe teistsugune kui muidu elusolendite vananemise puhul. Vaesed lapsed seda ei teadnud. Lõpp on lõpp.

Nagu öeldud, kuidagi südamlik lugu. Jutustaja pole mingi imal pisarakiskuja, ta hoiab lumemehest jutustades teatud distantsi, ei pea teda koduloomaks või inimlaadseks; ta on näinud, mis nende geeniprojektidega saab. On siis selline lähituleviu maailm, kus loomade väljasuremine on ehk olnud päris ulatuslik. Ent on geenilaborid (või kloonimine?), mis toodavad muuseumitele või eriloomaaedadele selliseid projekte. Tegelt oleks ilus peale selle teksti lugemist mõni pisar valada ja vähe härdaks muutuda. Hea töö.

“They tried to teach it to talk but it wasn't interested. Not mute but just quiet. Unusual for a hominid I am told. Doc Ayers says we are all howlers.
It didn't have many expressions. Looking shocked was one of them. Alarmed is more the word. Looking uninterested was another. Not bored, just not interested.
Sometimes it mumbled. Talking to itself. It was part of its thinking process, I believe, but there didn't seem to be a language involved. Maybe there was, but it didn't sound like words to me.” (lk 96)

ulmekirjanduse baas