Maailma nukraim orkester. Valimik ungari novelle (2015)

Päris põnev valik novelle. Tegemist pole läbilõikega ungari autorite jutuloomest – esindatud on pigem nö kiiksuga tekstid, novellid pole just realistlikus vaimus hoolsad looladumised. Siin seguneb fantastika maagilisega, näpuotsaga arhailist pärimust. Nagu üks koostaja järelsõnas sedastab, võiks seda pidada maagiliseks realismiks Kesk-Euroopa tingimustes (ehk siis mitmete kultuuride kokkupuude jne). Äärealade proosa, pole siin Budapesti ega teisi tänapäeva maailma tõmbenumbreid; ajaliselt jäävad tekstid üsna määramatult 20. sajandisse (tehnika jne), aga tegelaste mentaliteet on kuidagi... arhailisem. (Okei, mida mina tean selliste perifeeriate eluolust.) Ühiskonna äärealad – tegemist pole asotsiaalsete või antisotsiaalsete või hüperreaalsete maailmadega, vaid ongi lihtsalt selline... ee... Teine maailm oma võimustruktuuridega. Natuke või rohkem teistsuguste reeglitega, natuke veidram ja mängulisem ja ka (siiski) psühhopaatsem (kloostritega lood on ikka päris veidrad).

Eks kogumiku nägu ja tegu pärineb koostajatelt (sest noh, autoreid on palju, aga koostajaid vähe), läbi kõigi tekstide püsib enamvähem selline maagiline maailm, mõni autor istus mulle rohkem (vabandan nimede õigekirja pärast - Eva Banki, Centauri, Ervin Lazar, Laszlo Darvasi, Margit Halasz, Gabor Vida, Adam Bodor), mõni vähem (György Dragoman, Eva Berniczky, Zsolt Lang) – aga nagu näha, on kõva ülekaal autoritel, kellelt on valitud põnevamad tekstid. Et viimasel ajal olen harjunud ulmejutte lugema, siis käesoleva kogumiku mitmed finaalid mõjusid päris kummastavalt või õigemini harjumatult.

Igal juhul, intrigeeriv kogumik ungari sellisest kirjandusest. Ja maitsekalt kujundatud raamat ka (sama inimene kujundanud Kalkuni plaadi?). Tõlkeid ei oska kommenteerida, tunduvad head olevat.

“Kuid kes täpsemalt torni kergitab ja mismoodi, jäi mõistatuseks. Üldiselt aga talusid linnakodanikud katsumust üsna hästi. Kuigi töö tehastes mitmeid kordi takerdus, inimesed jäid torni vaatamise tõttu tööle hiljaks, poed sulgesid aeg-ajalt uksed ning ametkondades oli palju tööseisakuid, ei vallandunud siiski paanikat, religioosset hullust, keegi ei tahtnud linnast ära kolida. Kuid linna sajanditepikkune unine rahu oli küll kadunud. Oli vaid üksainus ühine jututeema – torn. Enamik uskus, et kerkimine lakkab peagi või et torn hakkab oma vanale kohale tagasi vajuma, mõned kartsid, et see kukub ümber, ning vaid vähesed lootsid, et see kerkib kogu krempliga taevasse nagu rakett. Ei saa öelda, et meeleolu oleks halb olnud, kuid pinge kasvas, vägijooki ja sigarette kulus ohtrasti, suurem osa lahutusprotsessidest tühistati, aga vaimuhaigla täitus.” (Gabor Vida “Kerkiv torn”, lk 160)

trakyllmaprokrastineerinj2lle