30 jaanuar, 2013

Ádám Bodor – Sinistra ringkond (2012)

Nagu raamatu tagakaane tekst teavitab, tegemist pea kultusliku ungari autoriga, kellelt siis viimaks esimene eestindus ta igati klassikalise romaaniga. Ungari kirjandus on teadagi suur ja lai ja kuulsusrikas, millest suurt peale Molnari kedagi ei tea. Muuseas, ungarlased on meie sugulasrahvas (vaadakem kasvõi ungarlannasid), kuigi nüüd nad tahavad pigem kuuluda turgi keelkonda (või mis see nüüd täpselt oligi); et väheke kuulsusrikkama ajalooga või nii. Mida veel Ungarist teada on? Hiljuti oli seal võimukriis, mis ehk nüüdseks rahunenud. Mingid neonatsid tahavad Suur-Ungarit. Huvitav, et pole suurt kuulda Euroopasse tormavatest ungari võõrtööliste hordidest, või kes teab. Kunagi oli elukoha lähedal ungari kiirsöögikoht, seal olid küll maitsvad söögid.

“Gabriel Dunka ulatus naisele kõhuni, tal hakkas pea veidi ringi käima, kui ta koos nabalõhnaga tema pealt vihma hõngu sisse hingas.
Koju jõudnud – ta elas lihtsal, kõledal külahoovil ühes kuuris, mis ühtlasi täitis ka töökoja aset –, tagurdas ta otse ukse juurde, et naine ilma tähelepanu äratamata sisse toimetada. Ta teadis, et teispool oja jälgivad naabrid iga ta liigutust binokliga; ühe kääbuse nägemisest võib vaevalt isu täis saada.” (lk 145)

Bodori lokaalseks paralleeliks ehk Baturin, ainult et Baturin on vähe elavam ja leidlikum (psühhedeelsem, patoloogilisem, looduslikum?), ent mõlemad on sarnaselt libiseva tekstiga libedad kalad. On ringkond, mis omamoodi karistuskoloonia, aga ei ole ka. On loodus, mis ühtaegu mitmes aastaajas; ja linnud, kes ühtaegu õitsvad ja levitavad tapvat palavikku. On käsk ja karistus ehk lämmatav irreaalsus.

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Kommentaare ei ole: