“Veri on paksem kui vesi, ütleb eesti vanasõna. Aga õige on ka, et vaim on tähtsam kui veri.
Soe suhtumine oma rahvasse ning üldiselt heatahtlik hoiak teiste rahvaste vastu on täiesti loomulik ja igati tervitatav tundeavalduse vorm. Selles seisneb terve patriotism. Kui aga soe suhtumine oma tõusse ühendub vihavaenu, põlguse või samalaadsete destruktiivsete tunnete avaldumisega teiste rahvuste suhtes, siis on tegemist natsionalismi ja šovinismiga. Seejuures on suurriiklik ja suurrahvuslik šovinism sama vastik ja inimkonnavastane kui väikeriiklik ja väikerahvuslik šovinism. Ühelgi pole mingit õigustust. Ja need ebaterved nähtused väärivad mitte ainult taunimist ja hukkamõistmist, vaid maksavad ka alati valusalt kätte, põhjustades terve rea negatiivseid konsekventse rahvusele endale:
/-/
3) Moraalses mõttes toimub rahvusliku solidaarsuse ja ühtekuuluvuse kokkuvarisemine. Vihavaen, olles esialgselt suunatud teiste rahvuste vastu, saab harjumuseks ja kandub vältimatult omaenda rahva peale. Tekib paradoks, mil teenitakse üldmõistet “rahvus” kui teoreetilist aadet, kuid tegelikkuses ollakse suvalistel põhjustel valmis vihkama ja isegi hävitama omaenda rahvuskaaslasi. Ja neid traagilisi lehekülgi on Eesti ajaloos palju.” (“Vaimne ja kõlbeline taassünd ning vabadusaade” (1990), lk 49-50)
Kaldkirjad ja allajoonimised pärinevad autorilt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar