Jüri Kolk – Suur võidujooks (2015)

Paistab, et Kolk on saamas proosaga üha suuremaks sõbraks, igatahes ei paista puudust olevat inspiratsioonist ja pealehakkamisest, lugusid on küllaga (kuigi mitmed lood käsitlevad just kirjutamisprobleeme). Ja kui mälu ei peta, on see proosakogu parem kui esimene juturaamat; eks siingi on krüptilisi ja tüütuid lugusid, kuid peamiselt on tegu siiski loetava proosaga.

Tundub, et autorile on eelkõige oluline jutustamine ise, loo algus ning seejärel proosajoru ja lugejaga vestlemine. Puänt kui selline pole vist primaarne, paistab, et kogu energia lähebki jutustamistegevusele. Jah, loo lõpud võivad olla igati dramaatilised, aga need pole sellised, mis paneks lugeja üllatunult juukseid katkuma. Pigem on see banaalsusse sumbumine? Või kes teab. Ma ei ütle, et see on negatiivne või puudus – selline lihtsalt on Kolki tekstimaailm. Kui siit midagi paistab puuduvat... siis ehk teravate dialoogide olematus. See tekstimaailm on pigem jutuvestmine, autor esitab oma nägemust, siin ei hakka tegelased oma elu elama, omavahel suhtlema, see on pigem formaalsus nö suures narratiivis. Muidugi, ehk lühijuttudes väga ei praktiseeritagi nappe või hullumeelseid või lopsakaid dialooge. Või noh, ehk mulle visuaalselt suurt ei istu nö tekstikastiga täidetud leheküljed, kuidagi mõnusam on lugeda rohkem liigendatud tekste (eks seda võiks nimetada ka lugemislaiskuseks, selge, et hõredamaid lehekülgi on kiirem haarata. Ok, see ei puutu enam sellesse raamatusse).

Raamat on jaotatud kolmeks tsükliks: “Mõista, mõista, kes sa oled?”, “Uuestisünnid” ja “Väljuvad olukorrad”. Esimest tsüklit võiks ehk kokku võtta, et autor Kolk jutustab peiar Kolgist (muidugi pole see autobiograafiline). Mina-positsioonilt jutud, argine keerab õige segaseks. Teine tsükkel... läheb metafiktsioonilisemaks ehk siis väikest viisi lammutamine suurte narratiividega või kultuuritekstide ümberkirjutamine. Kolmas tsükkel arendab edasi eelmise kahe tsükli võtteid ja maailm hakkab üldse lagunema või õmblustest kärisema. Tekib kerge õud. Aga eks terve raamat jutustab argisest hullumisest. Ja ikka siis selles jutuvestmise vormis (kas olen seda ikka maininud?). Noh, äraspidisel moel Facebooki-Homeros.

Esileküündivamad lood: “Miljon” (kuidas mõttes järjest lugeda miljonini? Pole just naljaasi), “Varandus” (tegelikult on kõik võimalik), “Nööbid” (heategu läheb õige...), “Hoolitsus” (mõneti erandlik näide teravast puändist), “Haridus” (haritus!), “Variatsioon” (igati sobilik lõpulugu). Ulmesõpradele on vähemalt kaks lugu, Tartu-teemaline fantasy “Emajõe Aleksandria” ja üpris apokalüptiline “Talv”.

“Kana elu on lõputu stress ja sahmimine. Keda on kanana piisavalt karastatud, sünnib järgmises elus kontorirotiks. Asja iseloom on sama, aga kana eluiga on lühem. Kanal on alati stress. Ta ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb, tema elu on sirgete joonte ja teravate nurkade üleküllusest tekkinud sigrimigri. See on kohutavalt väsitav.” (“Kana”, lk 114)

err kultuur