Tom Holt – Grailblazers (For Two Nights Only, 2006)

Romaan Püha Graali otsimisest. 1500 aastat koopas võluunes viibiv Graali rüütlite ülem Boamund äratatakse üles, ning korraga peab ta kohanema 20. sajandi lõpu briti ühiskonnaga (õnneks abistab teda päkapikk Varbaküüs). Boamundi viis otsingukaaslast on sajandeid niisama vegeteerinud ja peavad nüüd juhi ärgitusel jalad alla võtma ning seda Püha Graali taas otsima hakkama. Osa satub Austraaliasse, osa põhjapoolusele, osa arvutite imelisse maailma... mis osutub hoopis Atlantisisse ligipääsuks. Nagu ikka, seostub Graaliga mitmeid krutskeid ning veidi tobe rüütliordu koperdab muidugi nende vastu, ajapikku selgub, et mäng Graali ümber käib kõvasti üle nende peade.

Kokku on selline stseenide proosa, hüpped ühelt sündmuselt teisele (koos tagasivaadetega ammustele juhtumistele). Selline hüplemine on lugemisel päris väsitav, suur osa muidugi ka selles, et tekst on eelkõige 90ndate briti lugejale mõeldud. Eks autoril on nende stseenidega mugavam tegelda, saab neid üha naljakamaks nokitseda jne. Ausalt öeldes lugesin aegajalt suuremat süüvimata, lihtsalt liialt palju on kokku surutud, mis samas enam märkimisväärselt humoorikana ei tundu. Romaani parim osa oli ehk põhjapoolusega seonduv, kus elab see psühhopaat, keda nüüdisajal enamasti tuntakse jõuluvanana. Miks ta sellisele jubedale tööle mõistetud... noh, eks selles ole süüd Kristuse sünniga kaasnenud sündmustest (et tegemist ikkagi Püha Graaliga, on raamatus mitmed sündmusi käivitavaid juhtumeid pärit Kristusega juhtuvast).

Kokkuvõtlikult ja mõtlikult ei saa öelda, et tegemist oleks just särava romaaniga, ikka jubedalt ülekuhjatud tekst kõigi oma keerdkäikude ja huumoriga. Karaktereid kui selliseid ei eksisteeri, on loo tarbeks kohandatud tegelased. Eks Holti on võrreldud Pratchettiga, ja miks mitte, mõlemad punnitavad kultuurist ja mütoloogiast niipalju huumorit välja kui võimalik.

ulmekirjanduse baas